RAAMATUBLOGI: Maailma ja ajalugu läbi biitlite ja James Bondi... Geniaalne!

John Higgs, „Armasta ja lase surra. James Bond, biitlid ja Briti hing“, tõlkinud Kalev Lattik, Hea Lugu 430 lk.

On ülimalt kurioosne, et ühel ja samal päeval, reedel, 5. oktoobril 1962 toimus kultuurimaailmas kaks plahvatust – ilmus ansambli The Beatles esimene album „Love me do“ ja esilinastus esimene Bondi film „Dr. No“. Mõlemad vallutasid maailma ning on nüüd, kuus kümnendit hiljem, endiselt ikoonid.

John Higgs haaras tähelepanuväärsest kuupäevast kinni, ühendas Bondi ja biitlid ning kirjutas nende põhjal kokku ajaloo. Küll rõhuga Suurbritanniale, mis sai läbi eriagent 007-le ja lihtsat muusikat tegevatele lõngustele pärast impeeriumi kokkuvarisemisele taas suureks. Ühest küljest jah, britilikkus oleks justkui selgroog, mis lugu koos hoiab, ent samas pole see häiriv, pigem huvitav, sest annab pildi imperiaalse ja kastidesse lahterdatud saareriigi olemusest, mis erineb maarahva omast nagu Manchester United erineb FC Florast, kui kasutada sporditermineid.

Bond ja biitlid esindasid Briti ühiskonna erinevaid poolusi. Üks oli elitaarne härrasmees, kikilips kaelas, pildus raha siia ja sinna, jäi Vodka Martinit, raputatult, mitte segatult, tema käevangus on kaunitarid, tal on õigus tappa (nagu brittidel impeeriumi loomisel) ja ta päästab maailma.

Karva kasvanud noormehed olid seevastu pärit agulist, nad polnud õppinud Eatonis ega esindanud briti väärikust, viskasid intervjuudes lolle nalju, ei esindanud kõrgkultuuri, tarbisid aineid ja külastasid lõbumaju ehk tegid seda, mida iga endast lugupidav britt päevavalguses ei tee. Ent ometi olid kõigele vaatamata kuulsamad ja maailmale olulisemad, kui kuninganna Elizabeth II.

Poolused olid erinevad ka selles, et The Beatles esindas armastust ja Bond surma, eluringis osalised mõlemad.

„Armasta ja lase surra“ on ääretult huvitavatest ja põnevatest kildudes ehk lühilugudest kokku pandud ajalooraamat. Isegi biitlitest leidub üht-teist varemkuulmatud, mis annab kokku nende loo algusest lõpuni ja sealt edasi tänapäevani.

Ja need detailid, mis kirjeldavad aja kulgu, kultuuri ja tavasid selles... Kui „Dr. No“ filmile peaosalist, saadeti ühe kandidaadi George Lanzeby (kes sai Bondiks hiljem) hotellituppa seksikad näitsikud, et teada saada, kas ta pole äkki homo. Tänapäeval saadetaks neiud (või noormehed) ilmselt uurima, et ehk ta siiski on.

Niisiis on maailma, Suurbritannia, lääne ja kultuuri lähiajalugu kõigi kulgemiste ja vastasseisudega suudetud pakendada ühte raamatusse ikoonide kaudu ja teha seda äärmiselt meeleköitvalt. Meiegi raadiotes on biitlid igapäevased külalised ning James Bond endiselt paeluv – näidake mõnd teist kangelast, kes on suutnud üle kuue kümnendi püsida noor ja reibas, päästa maailma ning tuua filmitöösturitele jätkuvalt tulu.