RAAMATUBLOGI: Võimas ja autentne spiooniromaan endiselt CIA analüütikult. Mees teab, millest kirjutab

David McCloskey, „Damaskuse jaam“, tõlkinud Greete Kõrvits, Tänapäev, 488 lk.

Korralikele spioonipõnevikele on alati turgu, kuid „Damaskuse jaam“ on enam kui korralik. Jah, see on hästi kirjutatud, hoiab lugejat pinges, selles leidub möllu ja armastust ja kahetsusväärseid õudusi, ent selline see (spioonide) elu on eelkõige Lähis-Idas ja araabia kevade ajal, kui totalitaarsed režiimid – antud juhul Süürias kus puhkes kodusõda, et kukutada võimult Bashshār al-Asad – võitlesid ellujäämise nimel. Ent raamatu väärtus peitub selle autentsuses.

David McCloskey teab, millest kirjutab. Ta on endine CIA analüütik, kes töötas kogu araabia kevade vältel CIA jaamades Lähis-Idas, edastades memosid nii USA presidendile kui teistele kõrgematele riigiametnikele. „Damaskuse jaam“ kirjeldab sündmusi Süürias ülestõusu kahel esimesel aastal 2011–2013 ning raamatu lõppu võib lüüa pitsati: romaan on küll ilukirjanduslik, kuid põhineb tegelikkusel.

Ühel hetkel läheb kõik sinnasamusesse – USA diplomaati (loe: spiooni, ja seda kellega tegu on teavad mõlemad osapooled) ei päästa Süürias enam puutumatust tagav pass ja ta kaob, olles eelnevalt päästnud Sam Josephi, USA ärimehe (loe: CIA agendi). Nüüd on kättemaksu aeg.

Sam peab värbama Süüria Palee ametniku Mariami. Tol pole probleemi poolt valida, sest al-Asadi režiim on talle sündimisest saadik vastumeelt. Seega ei tohiks olla probleemi, aga on: kaks noort inimest tabab armastus. Paraku on sügavamad suhted värvatutega CIA reeglite järgi rangelt keelatud. Ent Sam riskib ning nii siirdubki duo Damaskusse, kus tuleb leida see, kes kannab vastutust diplomaadi kadumise eest ning ta kõrvaldada. Lisaks on vaja infot, kuidas Süüria valitsejad plaanivad käituda.

Kui kõik kulgeks kenasti ja kavakohaselt, siis jääks raamat õhukeseks ega pakuks lugejale huvi. Seega algab ühel hetkel lahing heade ja pahade vahel selle nimel, et head ellu jääks, aga pahad mitte.

Olgu raamatu selgroog siis armastus – millegi ümber tuleb ju lugu punuda – kuid spiooniromaanina on tegu tõesti tõhusa tükiga. Igati saab aru, et kirjeldatakse reaalseid protsesse ehk seda, mis tegelikkuses võis juhtuda – kuidas värvatakse, värvatut ette valmistatakse, agenditöö käib, infot vahetatakse jne...

„Ilukirjandusliku CIA ehitamine selle romaani tarbeks oli päris lõbus, nagu ka päris detailide jutu sisse sokutamine, mis tegid aeg-ajalt elu salamaailmas nii veidraks,“ kirjeldab autor järelsõnas. „Kergema poole pealt, Langleys CIA peakorteris on (või vähemalt oli) tõepoolest hot dogi automaat, kellad polnud tõesti kunagi päris sünkroonis, olenevalt välisriigist oli tõesti võimalik naasta hotellituppa ja leida voodist inimese väljaheiteid ning, nagu Sam kurdab, on tõesti tõsi, et CIA on ühelt poolt võimeline kõrvalistest mäekurudest terroriste välja nuhkima, kuid vahel on neil raskusi kõige tavalisemate kontoritarvete hankimisega.“

Muide, endised CIA direktorid kindral David Petraeus ja Leon Panetta, aga ka Washington Timesi kolumnist ja endine CIA Lähis-Ida operatsioonide juht Daniel N. Hoffman on kõik kiitnud David McCloskey „Damaskuse jaama“ selle eest, et see kujutab realistlikult CIA tööd välismaal.

Niisiis, „Damaskuse jaam“ on teos, mida peab lugema, aga mitte ainult... Romaanile on kirjutatud kaks järge – „Moscow X“ ja „The seventh floor“ – mis peaks samuti kiiremas korras maakeeles ilmuma.