„Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?

Nii küsis endalt mees, kes oli uskunud, et pensionile minek on vaid väike muudatus, mitte surmahoop senisele eluviisile. Milles ta eksis?

Hinnatud õppejõud loobus pensioniea kätte jõudes üsna muretult igapäevatööst, andes koha üle oma järeltulijale. Ta mõtles, et see on ilus žest, annab hoogu noore inimese karjäärile. Ta oli veendunud, et temast on oma erialal saanud justkui vana tark indiaanlane, kes võib jääda töölt eemale, aga suhtlus endiste kolleegidega ei katke, sest kõik hakkavad käima tema juures nõu küsimas ja endistviisi suhtlemas. Kuud möödusid, aga mitte kedagi ei tulnud. See oli esimene šokk, millele järgnes hulk teisi.

Senine suhtlusringkond kadus. Seeniorideklubis, kus ta püüdis uusi tutvusi sobitada, heidutasid teda hästi hakkama saavad pensionärid, kes eristusid teistest moeka riietuse ja tähelepanuväärse enesekindlusega. Teisalt käisid mehele närvidele teda ennast meenutavad klubiliikmed, kes ei osanud muutunud eluviisiga hakkama saada – ja see vaatepilt polnud meeldiv.