RAAMATUBLOGI: Vastasseis vastasseisu otsa...

Jørgen Jæger, „Varjujaht“, tõlkinud Heidi Saar, Eesti Raamat, 264 lk.

Selleks, et leida uut, tuleb teinekord minna minevikku. Jørgen Jægeri esikromaan „Varjujaht“ on kaks kümnendit vana, aga endiselt värske. Tõsi, Jægeri loomingut ei saa võrrelda Norra kultuskirjaniku Jo Nesbø omaga – õigupoolest leidub väheseid, kes Nesbø tasemel on – kuid ega peagi. Tähtis, et raamat oleks mõnuga loetav ja selle kriteeriumi „Varjujaht“ kahtlemata täidab.

Jæger on osanud oma loos luua paeluvaid konflikte ja vastandusi. Rikas, kiuslik ja eakas vanakraamikaupmees näeb luulusid – musta riietatud kuju – aga eks ikka tuleb ette, kui põed paranoidset skisofreeniat ja kes sind usub. Siis toimub vana mehe lähikonnas tapatöö... Uus ja noor politseiülem, kes hindab eelkõige IT pädevust ning muu pole oluline... Peategelase, ülemkomissari Ole Viki suhted nii ühe kui teisega... Ehk siis vastasseis vastasseisu otsa.

---

Politseiperfekt nõjatus tagasi ja vaatas teda läbitungival pilgul, samal ajal mõistatuslikult naeratades: „Pea meeles, et osakonnas toimub põlvkondade vahetus. Minu tööstiil erineb eelkäija omast – ja see on täiesti loomulik, tema on vanem inimene oma viisidega, mina olen noor ja omadega. See tähendab muu hulgas ka seda, et minu lähimad kaastöötajad peavad olema võimelised valdama teatavat moodsat tehnoloogiat.“

---

Sündmuste keskpunkt on siiski mõrv ja see, kuidas vältida järgmisi tapatöid. Asjad hargnevad, kuid vaevaliselt, sest igale jõule on vastujõud, ent nagu arvata võib, võidutseb tõde ja õigus.

Ega sarja esimese osa järgi saagi hinnata, kumba see on rohkem, kas krimi- või kogukonna elu läbi kriminaalse süžee peegeldav romaan. Ehk saame rohkem teada järgmistes osades, mida võiks igal juhul maakeelde tõlkida.