REPORTAAŽ | Kolhoosipidu tõi rahvamajja paarid, kes seal juba 50 aastat tagasi jalga keerutasid
(92)Puskarivõtmise asemel õunamahlapitsid, toidulaud nõukaajast kesisem ja estraadi kõrval kõlab regilaul. Selline on kolhoosipidu 2024. aastal.
Et tänavu on Lõuna-Eestis kultuuripealinna aasta, siis milliseid nostalgilisi, lähiminevikku jäävate okupatsioonikümnendikega seotud üritusi korraldada?
Ajalugu pole vabas ühiskonnas sobiv ümber kirjutada, kuigi mälestamist saab üritada takistada, nagu näeme Lihula ja Bellingshauseni monumendi näitel. Samuti ei ole kolhoosiaeg piisavalt kauge, et käsitleda seda ainult humoorika Sepa-Avandi sketšina ja pealegi katab komöödiasari „ENSV“ selle juba ära. (Eestlastelt röövitud maade kolhoosistamise alguseks peetakse 1947. aasta 6. septembrit, kui Saaremaal Sakla külas toimus Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi esimene üldkoosolek.)
Tartu 2024 lahendas asja nii, et äsja renoveeritud Linda rahvamajas Kobela alevikus Võrumaal taastati kultuuripealinna ürituste raames üks nõukaaja nähtusi, millest inimestel on üldiselt helged mälestused. Maha peeti pika laua pidu.
Aasta oli siis 1973
Esimest korda käis abielupaar Eevi ja Vladimir Linda rahvamajas kolhoosipeol siis, kui maja avati. Pikemalt kõneles meiega Eevi, kuid Vladimir ütles vahele, et see oli 1973. aastal. Pikaaegne rahvamaja majahoidja Eevi lisas, et 1973. aasta jaanipäeval. Nende abielu on napilt pikemgi kui maakonna suurima saaliga rahvamaja ajalugu: 52 aastat.
Eevi teadis rääkida, et vanasti peeti kaks suurt pika laua pidu aastas. Sügise poole oli kolhoosi lõikuspidu, korra aastas peeti suurt Võru rajoonide sovhooside ja kolhooside ühispidu, kuhu tuli igast majandist 15 inimest.
Hiljem kohtas peol paljusid vanapaare – selliseid, kel pool sajandit ühist elu seljataga, ent silmahelgi järgi hinnates võiksid nad veel vähemalt sama kaua koos vastu pidada – õndsalt saalipõrandal tantsu vihtumas.
300 inimese sööming
Korraldajate kinnitusel mahutati kuue pika laua taha 300 inimest. See peaks enam-vähem klappima aastakümnete taguse prallega, ehkki näiteks avamispeol oli olnud umbes 800 inimest. Vanasti valmistas lauakatet ette 20–30 inimest. Neli-viis neist hakkasid pidu mitu päeva varem ette valmistama, igat lauda teenindas aga kaks inimest.
Laupäeva hilisõhtul toimunud peole tuli üsna mitmekesine seltskond: kultuurielamuse otsijad, kes pole kunagi ühelgi kolhoosipeol käinud, kohalik vallanomenklatuur ja muidugi ohtralt inimesi, keda oli kolhoosipidudele taritud lapsena või kes mäletavad lausa Linda rahvamaja avamist.
Peoks lõid end üles nii vanemad kui ka nooremad. Näiteks rõivastus kohaliku vallavolikogu esinaise Merike Prätzi poeg soliidsesse halli ülikonda. See polnudki saadud isalt, vaid taaskasutuspoest.
Toidulaud nõukaajast kesisem
Kobelast on pärit telesaadete toimetaja Anne-Mari Müller. Väikses alevikus möödusid tema esimesed 15 eluaastat, seejärel siirdus ta Tartusse kooli. Nostalgiaõhtut väisas ta koos raadiohäälest abikaasa Arbiga. Viimati nimetatu oli varemgi sealsel suurel juubelipeol käinud – küll 1989. aastal, kui paar veel teineteist ei tundnud.
Toidulaud oli Anne-Mari sõnul vanasti rikkalikum. „Toidu ja joogiga seostuvad inimestel eredad mälestused, kuna tegemist oli ikkagi nõukaaja mõistes tipp-catering’iga.“ Laual pakutud heast ja paremast oli enamik kolhoosi omatoodang.
Laual olid seekord lisaks leivale-saiale-võile suitsukala ja -kana, heeringas hapukoorega, kartulisalat, rosolje, soolakurk, sefiirikorvikesed, maitsestatud vesi ja õlu.
Pisikeses Linda rahvamaja raamatukogus näitas Eevi meile aga vanast menüüst, et kolhoosiajal oli kõike seda ja nii mõndagi lisaks: sülti, suitsuvorsti, Kellukese limonaadi, mustrõikasalatit jne.
Viinavõtmise asemel rüübati veini
Eriti vaevaline olla mustrõikasalati valmistamine. Pikalaualistele ütles kultuurimaja esimene juhataja Lehti Perandi, et kottidega kohale toodud salat haises tugevalt väävli järele.
Tervituseks jagati pitsitäis õunamahla, hiljem oli pika laua joogivalikus tagasihoidlikus koguses õlut.
Kuigi suured nõukaaegsed peod võiksid seostuda viinavõtmisega, siis nagu menüüd tunnistavad, Linda rahvamaja pika laua pidudel puskarit ei joodud. Vanasti pakuti kohalikku veini. Perandi meenutas, et pudel karusmarjaveini maksis omal ajal 1,90 rubla.
Seekord pakuti rahvamaja uksele saabunutele tervituseks hoopis pitsitäis ühe kohaliku koolmeistri pressitud õunamahla. Hiljem oli pika laua joogivalikus tagasihoidlikus koguses A. Le Coqi laagriõlut ja vett.
Alkohoolseid alternatiive laagriõlule sai baarist. Baarimehed olid tulnud justkui otse „ENSV“ seriaali võtetelt, kuigi erinevalt Raivo E. Tamme Illarist näisid nad kainemad ja oskasid topsidega žongleerida. Eevi hüüdis neile mööda minnes: „Kuked!“
Kuked kanakasvanduses
Linda kolhoosis oli lüpsikari, Perandi sõnul peeti enne 1970-ndaid ka sigu, aga kesksel kohal oli kanakasvatus. Kõik kohalikud sümbolid on selles mõttes patriarhaalsed, Linda kolhoosi logol oli punavalge kukk.
Pika laua eel ja järel toimus nn kuketseremoonia. Õhtu algul oli kultuurimaja küljel asuva tehisjärve peal valgusetendus. Seda reklaamiti koguni valgussõuna, ehkki valgust kasutati siiski üksnes järvel ulpivate näitlejate valgustamiseks.
Elamusõhtu pealavastaja Tarmo Tagamets tutvustas etendust kui kuke koorumise ja maailma saamise lugu. „Lähenesime maailma loomise loole, kus tuleb ilmalind ja muneb kolm muna. Kukke seal ei sünni kunagi – kõige ilusamast ja paremast munast sünnib alati päike. Seda püüdsime järve peal ka väikeste tulukestega võimendada.“
Kui muidu kostis tol õhtul muusikute esituses ja ka lindilt estraad, siis etenduse taustal kõlas regilaul.
Miks on kuked Kobelas nõnda olulisel kohal? „Meil oli kolhoos, kes pidas kanu, kukkesid ei olnud! Ju siis pidi olema ka piirkonnas üks kukk. Nüüd on meil neid kaks,“ vastas Tagamets.
Ta viitas sellele, et õhtu lõpus avati rahvamaja ees uus kukeskulptuur, järglane Jaak Soansi abstraktsele 2,5-meetrisele skulptuurile „Konstruktsioon XIV (Kukk)“, mis rahvamaja järvepoolsel terrassil 1973. aastast saati seisab.
Anne-Mari Mülleri üllatuseks oli vana skulptuur äsja mitmevärviliseks tehtud. „Minu arust nii hull asi ei ole, et punast värvi peaks kartma,“ arvas ta selle kohta, et kunstniku originaalist oleks võinud kinni hoida.
Tennosaare kingadesse astus Terminaator
Tagamets on samuti pärit Kobelast. Noorena väisas ta sealseid pika laua pidusid ja nädala sees tegutsenud suurt spordisaali. Esimest pika laua pidu mäletab Tagamets kolmandast-neljandast eluaastast, kui tema isa mängis seal jõuluvana. „Ma pole siin üle 30 aasta peol käinud, taastan siin mõneti oma lapsepõlve. Kõnesid on õnneks küll vähem,“ muljetas ta.
Kui seekordsel kolhoosiõhtul oli valdav laul ja trall, siis vanasti kulus Tagametsa sõnul suurem osa õhtust kõnedele, isetegevusringide esinemistele ja kolhoosipreemiate jagamisele. „Suure staari esinemine oli õhtu väike osa.“
Üritusel, kus Kalmer laulis „Väikest Liinat“, oli mu väiksel õel tunne, et Kalmer laulab talle.
Staare oli seekord kaks. Esmalt tuli lavale Kaire Vilgats, tema järel Kalmer Tennosaar, keda kehastas Kalle Sepp. Tennosaarest on oma lugu rääkida kõigil neil, kes juba 1970-ndatel Lindas pidutsesid. „Mu õe nimi on Liina. Üritusel, kus Kalmer laulis „Väikest Liinat“, oli tal tunne, et Kalmer laulab talle. Tegelikult oli see muidugi kirjutatud tema tütrele Liina Tennosaarele. See on ikkagi terve väike sisekosmos, mis seal nõukaajal oli,“ meenutas Anne-Mari Müller.
Tennosaar esines kultuurimajas esimest korda juba selle avamise ajal. Ehkki pärit oli estraadilaulja 60 kilomeetrit kirdes asuvalt Kiidjärvelt, sai temast kolhoosi auliige.
Kalle Sepp on Tennosaart (1928–2004) taaselustanud varemgi: see tema roll on ammu tuttav lavastusest „Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu“. Sepalt õnnestus kahe seti vahel teada saada, et tema Tennosaare lemmiklugu on „Igavene teema“. Ajakirjanike juurest jooksis ta oma õhtu teiseks esinemiseks lavale, et just selle looga alustada.
Tänapäeval on Tennosaare rolli Kobela alevikus ja Antsla valla piirkonnas nähtavasti üle võtnud ansambel Terminaator, kes on seal aastate jooksul esinenud nii palju, et kohalikud ei jõua kokkugi lugeda, kas viis või seitse korda. „Nad on meie sõbrad!“ ütles Eevi.
Hoonele keeruline kasutust leida
Kultuurimaja oli juba pikka aega hääbunud, kui 2022. aasta suvel alustati keskuses suure saali remonti, millega viimaks eelmisel talvel lõpule jõuti. Ka esimesel suurel peol, mis pärast restaureerimise lõppu mullu märtsis toimus, esines Terminaator.
„Ehkki seal tegutsevad nii kauplus, raamatukogu kui ka rahvamaja, on originaalsisustus hävinud ja maja kolm omanikku pole suutnud üheskoos seda kaasajastada. Kolmandik hoonest seisab juba aastaid kasutuseta ja on müügis. Kukeskulptuur roostetab, värv on suures osas maha koorunud,“ kirjeldas kuraator Gregor Taul 2021. aastal. „Kahjuks näib, et nõukogude ajaga võrreldes märgatavalt kahanenud alevikus on keeruline leida hoonele sisulist kasutust, mis aitaks tagada kogu kompleksi säilimise,“ lisas ta.
Eevi meenutas, et varem köeti saali suurte ürituste ajal puhuritega. Teine külaline ütles, et ventilatsiooni pole hoonel siiamaani, mistõttu võib suveleitsaku ajal seal väga palavaks minna.
Vanemad olijad pidutsesid öötundideni
Elamusõhtu langes aga – nagu märkis kukeskulptuuri avamise puhul peetud kõnes Antsla vallavanem Avo Kirsbaum (Isamaa) – ilmataadi õnnistatud ajale. Kui samal ajal anti Põhja-Eestis äikesehoiatus ja Tallinna väisanud Armin van Buureni austajad vihma käes ligunesid, siis Antslas oli jahedapoolne, kuid mahe ja kuiv suveõhtu.
Pika laua peole saabujad suruti istuma kitsastele pinkidele väikeste taldrikute ette kesisema söögilaua taha, kui oli 1970. ja 1980. aastatel.
Kui tantsupõrandal kohtas jalga keerutamas igas vanuses inimesi, siis hilisemal öödiskol tantsisid peamiselt keskealised ja nooremad inimesed, näiteks Tartu 2024 korraldustiimi liikmed.
Mitte et teised koju või Kobelasse ja Antslasse öömajale oleksid läinud. Seda, et osa inimesi pikkadest laudadest lahkus, kasutasid ülejäänud ära selleks, et vabamalt muljetada, sest pika laua taha olid inimesed kokku surutud kitsastele pinkidele ja väikeste taldrikute ette.
Kolhoosipeost asi liiga kaugel
Linda rahvamaja on Anne-Mari Mülleri esimestes mälupiltides. Ta meenutas, et seal toimus pidusid kogu aeg. Mudilasena viidi ta lastele mõeldud üritustele, näiteks nääripeole. „Kuskil peaks olema isegi ajaleheväljalõige sellest, kuidas ma kolmeaastasena luuletusega esinesin.“ Lapsi üldiselt lõikuspidudele ei taritud (seegi kord mitte), nii et nendel käis ta ainult paar korda.
Oodati siiski nii kolhoosi- kui ka kultuurimajaga seotud pärimust.
Kui Anne-Mari kuulis, et elamusõhtu tuleb, ostis ta pileti esimeste seas. „Issand, kui hea mõte see tundus! Ja mis puudutab pidu, siis oligi kõik korras, kuid avaetenduse ja eeskava puhul ootasin midagi kolhoosiajale lähemat. Regilaul oli liiga teisest ooperist,“ sõnas ta. Ta möönis, et nõukanostalgiat pole vaja pidevalt elustama hakata, kuid tegemist oli ja on siiski olulise kultuurikeskusega. „Siin toimusid spordivõistlused, taidlus, kaks korda nädalas oli kinoõhtu – meil oli oma kinomehaanik ja isegi oma filmifestival. Toimusid peod, kultuurimajal oli ka oma bänd, siin käis regulaarselt teater ja isegi tsirkus“. Seda kõike ei meenutatud Anne-Mari sõnul üldse. „Oodati siiski nii kolhoosi- kui ka kultuurimajaga seotud pärimust. Ma ei ütle, et peaks suure lavastuse tegema, aga midagi sellest suurejoonelisest minevikust oleksin oodanud – näha näiteks arhiivimaterjalidelt liikuvaid piltegi. Aga oli nagu oli, loodan, et need lood kunagi siiski elustatakse.“
Eevi jällegi loodab, et see on alles vanade pidude tagasituleku algus. „Loodan, et peod kestavad siin majas ikka edasi. Et maja ei jää enam tühjaks. Las noored inimesed tegutsevad!“
