Lauri Birkan: Lihula monument peaks suutma ära seletada kogu ajaloolise konteksti, mida ta sümboliseerib

PÄEVA FOOKUS | Meie otsustajatel oli lihtsam ja mugavam kogu see ettevõtmine taas pigem kalevi alla peita kui näha vaeva ülejäänud maailmale asja tuuma lahti mõtestamisega.

Ma ei suuda enam kokku lugeda kõiki neid kordi, kui olen pidanud välismaalastele selgitama seda II maailmasõja aegset tragöödiat, kus edasi-tagasi liikunud rindejoone tõttu juhtus nii, et olude sunnil ja eneseteadmata sõdisid eestlased ka teineteise vastu – ühed Vene ja teised Saksa mundris.

Ehk võiks antud monumentki väljendada seda selgemalt ning kujutada ühe asemel hoopis kaht sõdurit, kumbki omas mundris, teineteise elu kallale kippumas, aga nii, et oleks üheselt arusaadav, et mõlemad on tegelikult eestlased?

See annaks monumendile täiesti uue mõtte. Mõtte, mida käsitleti ka näiteks filmides „Inimesed sõdrurisinelis“ ja „1944“ (tõsi, esimesel juhul oli selle kujutamine ajastule omaselt tugevasti balansist väljas). Fakt on aga see, et ühel hetkel sõdisid mõlemal pool Eesti piiri eesti poisid: ühed teadmisega, et kaitsesid kodumaad, teised aga tahtsid lihtsalt koju tagasi jõuda ning arvasid, et neid takistavad sakslased. Kui paljud eestlased selle käigus teineteise kuulide läbi hukkusid, võib vaid oletada.