Urmas Sõõrumaa: Eesti sporti viib edasi ainult ühiskondlik kokkulepe

Eesti sport on surutud riigi poolt kindlasse raami, mis on Eesti spordile lubamatult kitsas, et täita ühiskonna jaoks talle pandud ülesandeid: kindlustada rahva tervis, tuua tippspordi edulugudega meie maale kuulsust, au ning tähelepanu, mis aitab meid ülimalt tihedas riikidevahelises konkurentsis läbi lüüa. Eesti vajab ühiskondlikku kokkulepet, et sport ja rahvasport on tähtsad ning neid tuleb ergutamise kõrval olulisel määral rahaliselt toetada.

Eesti spordielu tegevust suunavad 1998. aastast kehtiv Spordiseadus, 2002. aastal vastu võetud Eesti Spordi Harta, 2015. aastal vastu võetud Eesti Spordipoliitika põhialused aastani 2030, Spordikongressil vastu võetud suunised, samuti mitmed muud rahvusvahelised ja riiklikud lepped ning normatiivid. Lisaks on meil veel riiklikult toetatud spordiorganisatsioonide rahastusmudelid ja kohalike omavalitsuste vastu võetud spordiklubide toetusmeetmed.

Peaaegu kõik võimalused edukaks spordielu korraldamiseks ja juhtimiseks on läbi mõeldud, kuid puudu jääb mõõdetavatest eesmärkidest ning võib olla ka seotusest teiste eluvaldkondadega – näiteks riigikaitse, majanduse või kultuuriga. Tänane olukord ei ole viinud meid rahvatervise parandamisel piisavalt edasi ning edu tulemused rahvusvahelistel tiitlivõistlustel võiks olla silmpaistvamad.