RAAMATUBLOGI | Igaühel on oma okipäev, ühte neist on kirjeldatud, 356 on veel vabad
Toomas Kall, „Okipäev. Poeem. Üks päev läbi minu elu“, Tänapäev, 432 lk.
Esmalt Toomas Kallist. Tubli ja tore mees, kes mäletab. Pikri (mäletate?) alaline autor ja nädalalehe Sirp ja Vasar huumorikülje (mäletate?) toimetaja.
Ajad ei muutu igas punktis paremaks. Hiljuti küsiti nõukaaja nostalgia kohta, et mis toona, Venemaa võimu all, etem oli. Oli nii mõndagi. Näiteks üle kahe nädala ilmuv huumoriajakiri Pikker, ääretult lahe lugemine ja vaatamine, kui karikatuure silmas pidada. Juba see oli naljakas, kuidas igakuiselt tambiti kojamehi, kes lund ei koristanud ja kolm viinerit hõlma all koju viinud kokatädi. Kommunistlik partei andis käsu teha kriitikat ja Pikker tegigi, näidates ära omadega täiesti peessekukkunud riigi suurimad valukohad – kõnniteetäis lund ja kolm viinerit. Ent see oli vaid kild geniaalsest Pikrist, mis oli täis kõrgtasemel huumorit – följetonid, killud, kodanikud Männike ja Tsäbovõitra, Kirev gloobus ja kõik muu.
Ning Sirp ja Vasar. Toona oli huumor osa kultuurist, nüüd ei ole. Sirp on täis tõsist teksti, ei mingit riigivastasust ega legendaarseid karikatuure a la „Sitta kah!“. Igav ja mannetu.
Kall oli kõige selle keskel ning võib arvata, et hea huumorisoonega inimesele olid need unelmate töökohad. Tõlkijanagi oli ta võimas... Millised Vanalinna stuudio näidendid ta maakeelde pani – „Naiskonna“, Revidendi“... Ning raamatud... Ehrenburg, Bulgakov, Gogol, Bernstein, Mletšin, Aleksijevitš, Moskvina jne... Ajatu klassika.
Aga „Okipäev“... „Mis on okipäev? See on termin, mille ma töötasin välja juba varases eelkoolieas, 1950. aastate algupoolel. Lühend, mis tähistas oktoobrikuu kõige tähtsamat – kuueteistkümnendat päeva. Kõik külalised, kes mind sel päeval õnnitlema tulid, teadsid, et nad ei ole mitte lihtsalt sünnipäeval, vaid lausa okipäeval. Kokku tuleb juttu juba rohkem kui seitsmekümnest sünnipäevast. Ühegi sünnipäeva sündmusi ei ole püütudki järjestada tähtsuse järgi, sest kust võin mina teada, mis on tegelikult tähtis. Selle asemel on mindud lihtsamat teed – enamasti on kõigepealt kirjas see, mis toimus Eestis või Eestiga seoses, sellele järgneb juba muu, kaugem ja võõram maailm,“ kirjeldas Kall raamatut.
Niisiis hakkab raamat jooksma 16. oktoobrist 1947, mil Kall ilmale tuli. Nagu selgub, juhtus sel päeval muudki tähelepanuväärset. Olgu siinkohal vaid märge toimunust, mille autor pisut pikemalt lahti kirjutab:
* Hakati Tallinna elanikele jagama toidukaarte.
* Kirjutas Friedeberg Tuglas oma „Eluloolistes märkmetes“: „Kirjutasin „Loomingule“ lühiartikli Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva puhul.“
* Sõitis end nõukogude võimu eest varjav kirjandusloolane ja bibliofiil Jaan Roos rongiga Pedja jaama ja läks sealt Päde külla.
* Oli näitlejal Hugo Lauril filmi „Elu tsitadellis“ juures viimane, 57. tööpäev.
* Kirjutas 21-aastane tulevane kirjanik Raimond Kaugver Vorkuta vangilaagrist oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele: „Olen natuke vanamoeliselt pidulik, sest täna lahutab mind vabadusest täpselt kaks aastat ja kaks kuud.“
* Suri Taanis Stensbækis, Jüütimaa põhjatipus, juhan Libe, ajaloolane ja ajakirjanik.
* Kirjutas Soome president Juho Kusti Paasikivi oma päevaraamatus, kuidas tema juures oli käinud välisminister Carl Enckell ja rääkinud, et diplomaatide hulgas on levimas fantastiline ja täiesti võimatu kuulujutt.
* Tähistas Günter Grass oma kaheksakümnendat sünnipäeva.
* Sündis New Yorgis inglise näitleja Guy Siner. Eesti vaataja on teda näinud eelkõige BBC seriaalis „’Allo, ’Allo!“, kus ta mängis homoseksuaalist Saksa leitnandi Hubert Gruberit.
* Salvestas Louis Armstrong ja tema „All Star“ ansambel Chicagos RCA Recordsi stuudios neli laulu.
Ja siis järgmised aastad samas rütmis – et mis toimus 16. oktoobril. Toimus küll ja veel. Tähtsat ja vähemtähtsat, mis siiski läksid Eesti ja maailma ajalukku ning kultuuripärandisse.
Ehk siis igati äge formaat ja põnev lugemine. 16. oktoober sai igatahes paberisse raiutud. Kes võtab järgmisena oma „Okipäeva“ ette? 364 päeva on veel vabad.
