RAAMATUBLOGI: Feministlik, aga laiem (krimi)lugu lähiminevikust, mil naisi ei võetud tõsiselt, kuigi nad olid tegijad

Christina Wahlden, „Komblusbüroo. Politseiõed uurivad“, Varrak, 400 lk.

Ajalugu võib kirjutada ja kirjeldada mitmeti, miks mitte krimiromaani vormis, keskendudes kindlale teemale. Näiteks naiste olukorrale tänases eliitriigis Rootsis kaheksa kümnendit tagasi.

„Komblusbüroo“, tuleb tunnistada, on täiega feministlik romaan, aga laiemale lugejaskonnale, ka meestele. Et kuidas asja olid. Piinlik, ent nii oli. Isegi naistel oli õõvastav vaadata, kuidas kaks neidist omavahel suudlevad, sest samasooliste armastus oli toona tabu.

On aasta 1944. Algab Normandia dessant ja teise ilmasõja lõppvaatus. Rootsi on samal ajal neutraalne, aga aga sakslaste meelevallas. Et pealt kullakarvaline, seest siiru-viiruline. Samas käib toonane poliitika raamatust läbi vaid riivamisi.

Mõnes suuremas linnas kaasatakse õrnemat sugu politseitöösse – küll on vaja tegeleda lastega ja naistega ehk teemadega, millega mehed eriti hakkama ei saa. Ainult et neidised ja daamid pole piisavalt tugevad ega targad, et täieõiguslikeks politseinikeks saada, arvati. Nii klassifitseeriti neid kui politseiõdesid, tähendagu see, mida iganes. Igatahes maakohtades ja saartel on nad naerualused – et mis mõttes naispolitseinikud... Miski järjekordne Stockholmi totter kiiks.

Elutähtsal Gotlandil – kaotad saare, kaotad kogu riigi – toimub hämaraid asju: tüdrukud kaovad, merest leitakse laipu. Politseiõed Svea ja Rut saadetakse kohale, üks Rannapansionaadi töötajaks, teine õpetajana tervist kosutama, et uurigu välja, mis toimub.

Ja nii rullubki lahti Gotland ehk Rootsimaa anno 1944. Saksameelne, vabaduse eest võitlev, maskuliinne, kuid samas ka feminiinne. Svea ja Rut üritavad toimuvast aimu saada, elavad kumbki oma elu, puutudes kokku vaid õhtuti, ühiseks aruteluks. Kumbki on pihku saanud niidiotsad ning seda mööda minnakse. Mõlemal on kaelas minevikutaagad, ühel raskem, teine kergem.

Samal ajal on Gotlandil teisigi naisi, kes Rootsi asja ajavad, kuigi varjatult. Vastupanuliikumise pealik on sõltumatu krahvinna, kes saab oma nime ja kontaktide tõttu riiki aidata ning tema ongi raamatu feministlik eeskuju.

Kuna on Rootsi ja aasta 1944, siis ei saa kuidagi mööda vaadata Eesti paadipõgenikest, kes vabasse maailma jõudsid, niivõrd-kuivõrd. Teine maailm küll, aga kui vaba... Nii mõnigi Eesti tüdruk, kui raamatut uskuda, jõudis sunniviisiliselt lõbumajja teenust pakkuma.

Kuigi Christina Wahlden asus politseiõdede sarja esimest osa kirjutama enne Venemaa sissetungi Ukrainasse, siis tunnistas ta, et teise maailmasõja ajal on kahjuks üha rohkem sarnasusi meie ajaga. Paraku käib jutt Rootsist ja Gotlandist, mis ei olnud sõjatandril. Eestimaal on mineviku ja oleviku võrdlus ilmselt märkimisväärselt teine. Küll aga on Wahldenil õigus selles, et hirm venelaste ees on osa raamatust, kuid ka tänapäeval väga aktuaalne, nagu ta ühes intervjuus mainib.

Krimkafännidele on „Komblusbüroo“ igatahes tõhus lugemine ja kui huviorbiiti kuuluvad veel ka Põhjamaade ja feminismi ajalugu, siis seda enam.