Romaani stiili väljendatakse Prantsuse keeles – tête-bêche. Ehk siis pea ja saba, mis on teineteise vastas. Muide, poos 69 on samuti tête-bêche, aga see ei puutu asjasse.

Niisiis kaks raamatut ja alusta ükskõik kummast otsast, esmalt üks ja siis teine, lõpeks on mõlemad omavahel seotud. Siiski tundub õigem startida siniselt poolelt, nii oleks justkui loogilisem.

Raamatu(te) kaante teks annab kenasti ja täpselt aimu, millest jutt.

Sinine pool: 1880. aastate Inglismaa. Kõledale Ray saarele Essexi ranna lähedal kutsutakse Londonist idealistlik noor arst Simeon Lee, et ta hoolitseks oma onupoja pastor Oliver Hawesi eest. Saare ainukeses hoones, Liivakella majas elav pastor Hawes usub, et teda on mürgitatud, ja näitab näpuga oma vennanaise Florence’i poole. Florence tunnistati nõdrameelseks, kui ta oli armukadedas raevus Oliveri venna tapnud, ja teda hoitakse nüüd Oliveri raamatukoguga külgnevas klaasist seintega korteris. Ning saladus, kuidas ta sinna sattus, on kirjas Oliveri tête-bêche päevikus, mille üks pool räägib teisest väga erinevat lugu.

Punane pool: 1930. aastate California. Tunnustatud kirjanik Oliver Tooke, osariigi kuberneri poeg, leitakse surnult oma kirjutamise hütis perekonnaresidentsi Liivakella Maja ranna lähedalt. Tema sõber Ken Kourian ei usu, et Oliver endalt ise elu võttis. Asja uurima hakates jõuab ta Oliveri venna salapärase röövimiseni lapsepõlves ja nende ema Florence’i vaimuhaiglasse vangistamiseni, mis sellele järgnes. Tõe väljaselgitamiseks peab Ken dešifreerima varjatud viited Oliveri viimases raamatus, tête-bêche romaanis, mis räägib noorest arstist Simeon Leest...

Eri ajastutes toimuvad lood on ühtviisi seotud ja peegelduvad, kuid samas erinevad – „sinine“ hoomatavalt tumedam, „punane“ helgem, reflekteerides vana Hollywoodi sära ja glamuuri. Ajalugu on mõlemas küll ja veel ning ka kriminaalsust. Igatahes äge lugemine, mis paneb nõudma Rubini teistegi teoste maakeelde tõlkimist. Mehel näikse olevat annet.