KULTUURIBIIT | Viimsi Sinfonietta dirigendi Xandi van Dijki playlist
Tänase „Kultuuribiidi“ muusika valis vioolamängija ja kammermuusik, värskelt asutatud Viimsi Sinfonietta dirigent Xandi van Dijk. Tema juhatamisel kõlab sel pühapäeval Viimsi Artiumis koosluse avakontsert „Neli aastaaega“.
Orkestri looja dirigent Xandi van Dijki juhatusel kõlavad 6. oktoobril Viimsi Artiumis Antonín Dvořáki „Serenaad“ ja Antonio Vivaldi „Neli aastaaega“ Max Richteri töötluses. Viiulil soleerib Triin Ruubel. Intervjuud Lõuna-Aafrikast pärit Xandiga loe siit.
Oma muusikavaliku kohta ütleb Xandi van Dijk nii (kuulata saab ka siit).
The Beatles, „Here Comes the Sun“
Biitlite „Abbey Road“ on üks minu lemmikalbumeid. See plaat on justkui plahvatus loomingulisest energiast sisaldades parimat muusikat, mida The Beatles (eriti George Harrison) loonud on. Täis optimismi ja kevade ootust, tõstab see imeline lugu tuju. Selle laulu viimases refräänid on ka üks minu lemmiklaulurepliike.
Queen, „One Vision“
Selles loos on suurepärane muusikaline areng, mis kulmineerub legendaarse Brian May kitarririffiga. Iga kord, kui seda kuulen, ei suuda ma vastu panna ja ma pean mängima kujuteldavat kitarri. Freddie Mercury on siin tippvormis, lugu kannab sügavat rokkfilosoofiat, kuid samas ei võta end liiga tõsiselt. Lugu lõpeb humoorikalt fraasiga „gimme gimme gimme fried chicken“.
Led Zeppelin, „Good Times, Bad Times“
See laul oli minu esmane kokkupuude Led Zeppeliniga ajal, mil arvasin, et minust saab kas näitleja või rokkmuusik (olin 11-aastane). Üks mu kitarristist sõber oli suur Led Zeppelini fänn ja tahtis moodustada bändi, et nende lugudest cover’eid teha. Sel ajal võtsin basskitarri tunde, et bändis mängida, ja see lugu oli hea viis pilliõpingutega algust teha. Sellel albumil on mõned kõige pungilikumad bassipartiid, mida olen kuulnud.
(Allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut.)
Paul Simon, „The Boxer“
„Bridge Over Troubled Water“ oli oluline album ajal, mil sain teismeliseks. Mu ema Susi kinkis mulle oma vana kaasaskantava plaadimängija ja mõned vanad vinüülid, sealhulgas selle Simon & Garfunkeli meistriteose, mis sobis suurepäraselt mu tolle aja meeleoludega. Laul „The Boxer“ on midagi halastamatut ja rahvalikult tumedat, tol ajal tundsin, nagu saaksin päriselt aru sellest, kuidas „New Yorgi talved [...] veritsevad mind“, isegi kui olin Kaplinnas.
Ella Fitzgerald ja Louis Armstrong, „They Can’t Take That Away from Me“
Albumi „Ella and Louis“ avastamine oli üks õnnelikumaid hetki minu kahekümnendate eluaastate alguses. Milline vaimukus, sädelev muusika ja hämmastav dialoog nende kahe legendaarse muusiku vahel koos Oscar Petersoni kvartetiga. See on tõeliselt erakordne album!
Leonard Bernstein, „Tonight (Quintet)“ filmist „West Side Story“
Lenny Bernstein oli minu lapsepõlves suur eeskuju ja dokumentaalfilmi nägemine, kus ta dirigeeris „West Side Story“ salvestust 1980ndate lõpus, oli üks peamisi põhjuseid, miks hakkasin dirigeerimise vastu huvi tundma. 16. sünnipäevaks kingitu mulle see album ja kuulasin seda väga tihti. Nakatavad rütmid ja kaasahaaravad meloodiad on sügavalt minu hinge kinnistunud.
Froberger, „Lamentation“ Kärt Ruubeli esituses „Auff die Mayerin“
Minu esimene külaskäik Eestisse oli 2017. aastal, kui esinesin ja õpetasin Pärnu festivalil, kus mind tervitas imeline pianist Kärt Ruubel. Ta oli hiljuti salvestanud oma debüütalbumi Genuini plaadifirma jaoks ja nii nagu ma armusin Kärti, armusin ka Frobergerisse ja tema repertuaari. Kärdi mängul on väga eriline, delikaatne voolavus, mida olen kohanud vähestel teistel pianistidel.
Denis Goldberg & Matthijs van Dijk, „Moments in a Life“
See on pigem etendus kui laul (saadaval YouTube’is) ja üks minu elu sisukamaid kogemusi. Denis Goldberg oli Lõuna-Aafrika legendaarne vabadusvõitleja, kes oli koos Nelson Mandela ja teistega 1963. ja 1964. aasta Rivonia kohtuprotsessis süüdistatuna vangis 22 aastat. 2016. aastal lõi ta koos minu heliloojast vennaga teose, mis peegeldab mõningaid tema elus juhtunud hetki. Esietendusel luges Denis oma teksti ja mina juhatasin ansamblit, mis toetas tema kõnet. See oli erakordselt liigutav kogemus – Denis muutus väga emotsionaalseks ja kohati suutis vaevu jätkata.
Schubert, „Du bist die Ruh“ (Signum Quartett)
See on üks Schuberti kõige liigutavamaid laule ja kuulub minu lemmikute hulka. Sellel on perekondlik tähendus, sest mu ema, kes oli sopran ja mu isa, kes on helilooja ja pianist, esitasid seda sageli oma kontsertidel. Kui kuulan seda, tunnen tugevat sidet oma perekonna ja lapsepõlvega, mil veetsime koos tunde muusikat tehes.
