RAAMATUBLOGI: Kuidas kõigi raskuste kiuste Eestis veinitalu pidada
Tiina Kuuler, „Meie veinid“, Petrone Print, 200 lk.
Eks ta õige ole, et sari „Minu....“ ei koonda pelgalt paiku, vaid ka tegevusi ja elustiile. Mõistagi on tore lugeda, kuidas siin või seal elatakse, aga kuidas sa sukeldud veinitegemisse, on omaette maailm ning kohati suurem, kui Eestimaa ja Itaalia kokku.
Eks igaüks, kes elab aeg-ajalt üle õuna või aroonia uputuse ja kelle silme all kasvavad pöidlajämedused pihlakamarjad tabab end mõttelt, et teeks neist veini või midagi vähemkangemat. Hää ju rüübata palaval suvepäeval. Üks naaber pakkus hiljuti pudelikese kuiva õunaveini, teine pakub aina siidrit... Mõlemad joogid on asjakohased, aga asuda ise valmistama... Eriti kui oled veiniklubi liige ning kraam üle Euroopa tuleb soodsa hinnaga kätte.
Samas ei lähe ju ostma letšot, kui seda saab koduaiakraamist kenasti ise kokku keeta või hapendatud-marineeritud seeni või passatat (tomat kasvab jätkuvalt hästi). Ootame-vaatame pensionini (pole palju jäänud, alla aasta) ja vaatame siis, kuis õuntega, mis praegu lähevad kõhtu, kolleegidele ja moosiks.
Õnneks on Eestimaal kanged naised. Tiina Kuuler on kolleeg, ajakirjanik. Või õigemini oli, kuni hakkas veinimõisnikuks, avaldas tähtteose „Koduveini aabits“, korraldab konkursse ja nii edasi... Ehk siis on ta Eestimaise koduveini kuninganna või midagi sinnakanti.
„Meie veinid“ kirjeldab tööd püha veinitõeni, mis pole kaugeltki kergete killast. Pigem võtab masti maha. Enda jaoks kõiksugu veine valmistada, selle elab üle, aga tulla joovastava rüüpega turule... On vähe inimesi, kes suudaks end bürokraatiast läbi murda.
Lõpeks ei saagi aru, kas raamat õpetab tegema veini (eelkõige on esile toodud kõik tekkida võivad probleemid) või Eesti ametnikke seljatama (on võimalik, nagu selgub) või on see elusaaga (pisaraid on palju) või eneseabiõpik (lõpeks saab kõigega hakkama) või lihtsalt lahe lugemine ühe perekonna saatusest (kulgeb kokkuvõttes õnnelikult).
Raamatu sisu annab kenasti tagakaanel olev tekst: „Ajakirjanik, kelle töökoht majanduskriisis kaob, hakkab elama täiesti teistsugust elu. Hobist saab töö: ühel pool lõputu paberimajandus ja ettearvamatud kulud, tõstmisest ja istutamisest valutav selg, teisal rõõm õnnestunud veiniteost ja kindel arusaam, et ta ajab õiget asja. Valgejõe Veinivilla perenaine Tiina Kuuler räägib oma veinimeistriks saamise ja jäämise loo. Raamat pakub ka praktilisi nõuandeid: nii neile, kel juba midagi kööginurgas mulksumas, kui ka neile, kes on aastaid mõelnud, et peaks nende õuntega midagi mõistlikku peale hakkama.“
