RAAMATUBLOGI: Kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga... Venemaa ei muutu

Natan Sharansky, „Ei karda ma kurja“, tõlkinud Viktor Niitsoo, Postimeehe Kirjastus, 618 lk.

Kahetsusväärsel põhjusel on toimunud ajanihe ning paljud lood Nõukogude Liidu olemusest ja õudustest jõuavad alles nüüd Eesti lugejateni. Natan Sharansky avaldas oma raamatu Venemaa vangilaagrites veedetud aastatest juba 1991. aastal. Oleks teos tõlgitud maakeelde toona, leidnuks see ilmselt märksa enam lugejaid ning tähelepanu, sest olime just äsja sealt igavesest kaamoses vabanenud, teadsime, millest käib jutt ning ju kärpinuks raamatu tõde nii mõnegi nostalgiat.

Nüüd... Üha vähemaks jääb neid, kes mäletavad elu „õndsal sotsialismiajal“ ning loevad Sharansky meenutusi vangilaagritest kui reaalsust. Huvitav, kas kapitalismis kasvanud põlvkond üleüldse mõistab, et nii oli päriselt, ja ka on, kui vaadata, mis Venemaal praegu sünnib – Mihhail Hodorkovski, Aleksei Navalnõi ja kümned meile tundmatud dissidendid, kes on lukustatud trellide taha. On asju, mis ajas ei muutu...

Kuuekümnendatel algas Nõukogude Liidus algas Nikita Hruštšovi sula ajal juutide väljaränne Iisraeli, millele järgmine tsaar Leonid Brežnev pani pidurit ning siit algabki Sharansky lugu – tal ei lubatud emigreeruda. Selle asemel, et vaikselt kookonisse tõmbuda, hakkas Sharansky võitlema – avalikustama igal võimalikul moel läänemaailmale punariigi juutide ja rahva tegelikku olukorda. Mõistagi ei suutnud „maailma kõige inimsõbralikum riik“ tõde taluda ning mõistis Sharansky kuraditosinaks aastaks trellide taha, süüdistatuna riigireetmises ja nõukogudevastases agitatsioonis. Kolm esimest aastat veetis Sharansky tavavanglas, ülejäänud kuus range režiimiga koloonias, kuni ta vahetati kuue idabloki vahelejäänud spiooni vastu välja ja pääses lõpuks vabadusse.

Nõukogude Liidu dissidente ühendab kummaline võitlusvaim ja masohhism, kus ei mõelda endale, vaid mängitakse surmamängu enamasti võitva vastaspoolega. Mängitakse vene ruletti, kus nagaanis on viis padrunit ja ellujäämisvõimalusi napib. Samas üheainsal ülekuulamisel öeldud „õiged“ sõnad ja „süü“ omaksvõtt tähendaks elu ja vabadust. Paljud meist oleks võimelised säärast lahingut pidama? Sharansky pidas, võitis, jäi ellu ja enamgi veel – kirjutas raamatu, mis avab Venemaa olemuse.

Aga mäng, mida Sharansky mängis... Ta keeldus advokaadist ja kaitses end ise. Mõistagi tulutult, kuigi ka kaitsja poleks teda kaitsenud, läks otsesesse vastasseisu terroriorganisatsiooni KGB-ga, keeldudes sellega suhtlemast, võitles vanglaski, üritades oma ja teiste kaasvangide õiguste eest võidelda, istudes selle eest sadu päevi külmas ja kõledas kartsas vee ja leiva peal, mida anti ülepäeva. Aga ta ei murdunud.

„Valmisolek käia oma tee väärika lõpuni, mitte loota juhusele või vedamisele ja mitte elada iga minut imelist pääsemist oodates eksisteeris kuidagi imelikult kõrvuti peaaegu alateadliku otsustavusega kasutada ära iga võimalust, mida saatus võib mulle pakkuda mu eesmärkide saavutamiseks: mitte abistada, õppida tundma ja paljastada,“ kirjeldas Sharansky oma vanglafilosoofiat.

Kui Aleksandr Solženitsõn ilmselt nõustunuks, kui oleks pakutud võimalust lisada „Ei karda ma kurja“ tema legendaarse „GULAG-i arhipelaagi“ neljandaks osaks. Ja on ka viies ja kuues ja seitsme ja... osa, sest Venemaa õudused, mis ajapikku üha enam avanevad, on lõputud.

P.S.

Raamatu pealkiri on võetud piiblist, kus öeldakse: „Kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!“