Kas ja kes Eestis seisab meie emade vaimse ja materiaalse tervise eest?
Viimased kaks nädalat on möödunud suure sotsiaalmeedia vapustuste saatel. Ühe ema ja lapse lugu tõmbas ühishingamises hinge kinni sadadel tuhandetel, aga abikäe asemel mühas sekkumise asemel vaikuse ükskõikne müür.
Suurim valearvestus seisneb selles, et tegemist pole üksikjuhtumi, vaid selle näitelt paljastuva süsteemse tegevusetusega. Konkreetne lugu lihtsalt illustreeris seda, andis näo ja nime, muutis taolised katastroofid isiklikuks.
Oleks ebamoraalne sellist ignoreerimist jätkata ja vältida küsimusi juhtunu võimalikkusest Eestis.
Vägivald on vägivald, mitte kellegi „omavaheline kisma“, ja et ajakirjandus „üldjuhul“ „hooldusküsimusi“ ei kajasta, ei tohi muutuda vabandavaks viigileheks, et vägivalda ignoreerida.
Taasohvristamine, alavääristamine, vähendamine, stigmatiseerimine - need on tüüpilised probleemkohad mitte ainult meedia, vaid ka kohtu, politsei või sotsiaalabi süsteemi jaoks. Rääkimata enda õiguste kaitse hinnast, mis käib enamusele majanduslikult üle jõu.
Aga need on päriselt kolossaalsed probleemid Eesti ühiskonnas. Mitte lihtsalt see, et ametkonnad ei saa hakkama, vaid see, et vahel tahtmatult, aga samas ka tahtlikult sellisele korralagedusele n-ö katust pakutakse.
