RAAMATUBLOGI | Tallinna seksiajalugu: abielu rikkunud meest tuli talutada meheelundit pidi edasi-tagasi läbi linna
(1)Made Isak ja Madli Vanamölder, „Kõlvatu Tallinn“, Tänapäev, 300 lk.
Olgu alustuseks öeldud, et raamatu pealkiri ei viita Tallinnale kui kõlvatule paigale, vaid üks geograafiline punkt avab Eestimaa ja õigupoolest kogu inimkonna kõlvatuse. Samas on kõlvatus ehk liiga jõuline sõna, sest kui keegi tahab anduda oma tungidele ja leiab, kellega anduda, siis kas see on kõlvatus?
Niisiis käib jutt seksist läbi aegade ja Tallinnas. Raamatu koostajad on kokku pannud ligi 40 uurimust alates Lübecki linnaõigusest kuni tänapäevani ning avaneb pilt, kuidas arusaamad seksuaalnormidest on ajapikku muutunud.
Eks üht-teist kesk- ja hilisema aja seksi ostmisest, müümisest ja vahetamisest on varemgi kirja pandud, kuid mitte nii põhjalikult ja dokumentidele põhinevalt. Oli nagu oli ja see on ihasid arvestades nii, nagu on. Ainult et reeglid on ajas muutunud.
On tänapäevalgi üleaisalöömist, ja ilmselt mitte vähe, kuid see pole seadusega keelatud. Omal ajal oli. Lübecki õiguse Tallinna koodeks aastast 1282 ütleb: „Kui keegi (mees) tabatakse abielunaise juurest peab (see) naine meest tema meheelundit pidi talutama edasi-tagasi läbi linna tänavate.“
Võtaks Lübecki õiguse ehk taas kasutusele? Ilmselt mitte, sest Tallinna tänavatel läheks sedavõrd tunglemiseks – naine ees, mees sedasamust pidi järel – et ei mahuks isegi kastirattaga sõitma.
Tõsi, Tallinnas teateid säärasest häbiväärsest karistusest pole, küll aga aeti kunagi Kopenhageni bürgermeistrit alasti läbi tänavate, sest ta oli raehärrat tema naisega petnud.
Niisiis tutvub lugeja keskaegsete kommete, seaduste ja lõbumajandusega, millest on neil, kes naudivad Indrek Hargla sarja apteeker Melchiorist, juba pilt ees.
Muide, ka Balthasar Russow kirjutab „Liivimaa provintsi kroonikas“, et: „Kõlvatus võttis maad nii valitsejate kui alamate seas ning orduisandad sattusid kõlvatuse sisse mitte ainult avalike naistega, vaid ka teiste meeste abielunaistega, sealjuures ka veel niisugusesse verepilastusse, et häbi on selle peale mõeldagi.“
1523. aastal kehtestas keiser Karl V kaelakohtuseadustiku ehk „Carolina“, kus seksuaalrikkumisi karistati väga rangelt: surmanuhtluse võis määrata nii abielurikkumise kui mastrubatsiooni eest. Samas mõnede rikkumiste puhul oli „Carolina“ üsna leebe. Näiteks väitis veel 1739. aastal Halle ülikooli meditsiiniprofessor Michael Alberti kommentaarides kriminaalseadustikule, et vägistamine ühe mehe poolt ei saa juhtumina kõne alla tulla, sest seda suudaks naine takistada.
