ARVUSTUS | „Psühhopaadi suudlus“ heidab vaataja otse psühhopaadi embusesse

Kuulsat „kohtingusaate mõrvarit“ Rodney Alcalat käsitlev Anna Kendricku debüütfilm asetab vaataja ebamugavalt ohvrite positsiooni. Samal ajal näitab ka valusaid võimusuheteid ühiskonnas laiemalt.

Tõsielul põhinevad mõrvafilmid toovad esile keerulise moraalse dilemma: kuidas tasakaalustada loomupärane uudishimu traagilise vägivalla käsitlusega? Ehk kuidas jutustada lugusid tõsielulistest koletistest, pidades seejuures silmas ka ohvrite lähedasi ja nende kannatust. Tahes-tahtmata võib juhtuda, et loojutustamise eesmärgil süüvitakse liialt mõrvarite hingeellu ja see omakorda muudab kannatanud ühekülgseteks ohvriteks. Selline kujutlusviis kinnistab veel tugevamalt ühiskondlikku alateadvusesse kujutluspilti õrnast ja kaitsetust naisohvrist ning psühholoogiliselt häiritud meesmõrtsukast. Paistab, et Kendrick proovib oma filmis seda peenelt vältida ja hiilib kõrvale klassikalisest formaadist, kus rõhk on seatud kuritööle ja koletisele selle taga.

Loo fookuses on noor näitleja Sheryl (Anna Kendrick), kelle karjäär 1970. aastate Los Angeleses on ummikseisu jõudnud. Tema agent soovitab tal nähtavuse saamiseks populaarsesse kohtingusaatesse osalejaks minna. Pimekohtingu stiilis tuleb kolme mehe seast valida endale kohtingukaaslane. Kõigile teadmata on kolme poissmehe seas Rodney Alcala (Daniel Zovatto), kes viimase kümnendi jooksul on oma fotograafia huvi kõrvalt ka noori naisi tapnud. Film keskendub tõsielulisele juhtumile, kus Sheryl valis enesele teadmata poissmeeste seast välja sarimõrvar Rodney Alcala, kelle tegelikust olemusest sai ta teada alles hiljem.