RAAMATUBLOGI: Lugupeetud politseinik – näiteks Maigret – võib kehastuda kohtunikuks, sest tema suurus lubab seda

Georges Simenon, „Maigret kohtus“, tõlkinud Helle Michelson, Pegasus, 136 lk.

’

Kirjade järgi on „Maigret kohtus“ legendaarse politseikomissari 55. lugu ehk siis lõpp (kokku tegutseb Maigret 75 romaanis) hakkab lähenema. Iga on turjale kogunenud palju (seda toonases mõistes), 53, mis tähendab, et kahe aasta pärast algab kohustuslik pension. Milleks on Maigret juba valmistumas, soetades endale maja Meung-sur-Loire’is (mis on lugejale tegelikult tuttav, sest raamatud ei ilmu kronoloogilises järjekorras).

Nagu öeldud, hakkab Maigret tagasi tõmbuma ega jookse enam liialt ringi, vaid paneb jooksma oma truud abilised, istudes ise Quai d’Orfevres’is ehk kontoris ja liigutades neid nagu nuppe malelaual.

Maigret’d kohtab kohtus haruharva. Ta ei ole nagu Perry Mason, kes ründab ja ründab, lüües viimasel hetkel lauale trumbi, mis kahtlusaluse päästab. Maigret’ stiil on rahulikult ja selgelt mõjutada kohtunikku faktidega (mis mõneti põhinevad tundmustel ja aimdustel) ning viitavad kõik sellele, et kurjategijaks tembeldatu on süütu. Ehk siis üsna tavapäratu politseiniku poolt, ent siit tulebki välja see, mida Maigret kõige enam hindab – tõde, mistap ühel hetkel kehastub ta kohtunikuks, sest tema suurus lubab seda.

Pildiraamija Gaston Meurant’d süüdistatakse oma tädi i ja tema nelja-aastase hoolealuse Cecile Perrini topeltmõrvas. Tänu Maigreti’ tõenditele mõistetakse Meurant õigeks, kuid too pole rahul sellega, et vabanes oma naise maine arvelt. Ja siit hakkab kerima teine lugu.