RAAMATUBLOGI: Kas viiul – olgugi et stradivaarius – on väärt inimelu?
J. R. Ellis, „Kvartetimõrvad“, tõlkinud Kadri Lutt, Rahva Raamat, 368 lk.
J. R. Ellis on otsustanud oma loomingus ühendada Briti traditsioonilise mugavuskrimka ja teadmised mõnelt elualalt, et lugejat samas ka harida. Ehk siis suurepärane ja vastupandamatu kombinatsioon.
Ellise esimeses maakeelde tõlgitud raamatus „Mõrvad Orumaal“ sukelduti koopauurijate maailma ehk lõpuks saab selgeks, millise naudingu saab seltskond, kes maa all ohte trotsides ringi liigub. Oli huvitav.
„Kvartetimõrvad“ süüvib muusikasse, õigemini instrumentidesse, veel täpsemini hindamatute viiulite maailma.
Legend räägib, et 1709. aasta suvel jõudis krahv Münsterhaveni käskjalg Cremonasse palvega geniaalsel meistril Antonio Stradivaril valmistada pillid kammerorkestrile, ühtekokku üheksa instrumenti, mis hiljem said nime Münsterhaveni stradivaariused, igaühel krahvi vapp tagaküljel.
Iga peatüki eel on faktilõik. Alustuseks selline: „Ligikaudu 500 Stradivari viiulit on endiselt alles. Nüüdseks on need kolmsada aastat vanad. Asjatundjad vaidlevad endiselt, mis on see põhjus, miks pillid teevad nii erakordset häält ning kollektsionääride jaoks on need kõige hinnalisemad. Mõnel neist on värvikas ajalugu ning neid on ostetud ja müüdud hiigelsummade eest.“
Kalleima stradivariuse eest on makstud 20 miljonit dollarit, ent asi pole niivõrd hinnas, sest pillikollektsionääridel on seda va krabisevat piisavalt ning käia välja rahapatakas selle eest, et legendaarne pill seinal ripuks, pole probleem.
Überkallid viiulid on seevastu probleem, kusjuures letaalne, mõnede teiste jaoks. Inspektor Jim Oldroyd – seesama, kes tegutses ka esimeses raamatus – on näinud küll omajagu ohvreid, kuid ta pole kunagi olnud tunnistajaks mõrvale, kuni siiani. Kui maailmakuulus viiuldaja Hans Muller kontserdi ajal maha lastakse, seisab detektiiv silmitsi juhtumiga, mis ei allu loogikareeglitele. Süüdlast pole võimalik leida – ja kadunud on ka ohvri hindamatu viiul.
Seega peab mõrvari ja tema motiivi otsingutel Oldroyd süüvima jõukate pillikollektsionääride halastamatusse maailma, mis pole kaugeltki kena ega harmooniline.
„Kvartetimõrvad“ võinuks olla ehk veidi sügavam, aga Briti tavakrimka ei eelda seda. Samas mis seal nuriseda, kui lugu sai kiiresti ja mõnuga loetud ning vaim stradivaariuste teemal haritud.
