Arhitekt Maia Tüür kujundab vana Prantsusmaad uueks ja elamisväärseks

„Praegu ei kisu mind miski Eestisse tagasi,“ tunnistab aastatuhandevahetusel Pariisi elama asunud eestlanna.

Eestis ollakse linnastrateegi ametist küll kuulnud, sest ühele kohalikule poliitikule meeldib kangesti end sedasi tituleerida. Ent eestlane, kes seda tööd tõesti päriselt teeb, elab hoopis Pariisis. Aastatuhandevahetusel Pariisi õppima läinud ja sinna elama jäänud Maia Tüüril (46) on nüüdseks oma arhitektuuribüroo, peale selle ülikooli õppejõu amet, prantslasest abikaasa ja kaks last. Ja ei mingit kõrvetavat igatsust Eesti järele. „Ma ei tee kunagi plaane,“ sõnab Tüür, „aga praegu mulle siin sobib ja miski ei kisu mind Eestisse tagasi.“ Ent samal ajal ei ole tal ka ühtegi ületamatut tõket, mis keelaks ühel heal päeval jälle Eestisse elama asuda, kui selline mõte peaks tulema. Ülimalt tegusa ja asjaliku inimesena elab Tüür hetkes ja võtab vastu just need väljakutsed, mis talle parasjagu eneseteostusvõimalust pakuvad.

Maia Tüür on pärit viielapselisest perekonnast ja pikka aega uskusid peres kõik, et temast tuleb baleriin. Kui Tüürilt uurida, miks temast siiski elukutselist tantsijat ei saanud, kehitab ta rõõmsalt õlgu ja vastab ausalt: ei tea! Siis ta tõsineb ja tunnistab, et see olnuks päris kitsas rada: balletikooli gümnaasiumiastmes jätkamine oleks elukutsevaliku ette määranud. Aga milleks eluaeg oma keha üle koormata, kui pea on otsas, lahtine pealegi? Niisiis astus Tüür hoopis Tallinna prantsuse lütseumi ja on siiamaani tänulik Lauri Leesile, kes ta – konkursi läbimise järel muidugi – kooli vastu võttis. Papa Leesi öelnud lahkesti: ega see sega, et keegi tantsida oskab, küll see keel ka tuleb! Muidugi tuligi.