Mõistagi ei saa kirjanik end tagasi hoida, kui tema peas hakkab kummitama süžee, kuidas maailmale avada tõsiseid probleeme, mis on on seotud looduse allutamisega inimkonnale. Seda esitaks. Teiseks ei saa ju kaunilt väljajoonistatud kirjanduslikku persooni Fin Macleodi igavikku saata, sest see oleks patt.

Esmalt oli „Mustmaja“, Lewise mees“, „Lewise malenupud“ ehk Lewise saar, Gaeli keeli (sest seal kõneldakse seda keelt) Leòdhas, mis jääb suuruselt Hiiumaa ja Saaremaa vahele ning on üsnagi karune paik.

Lugude keskmes on kodusaarele naasnud Edinburgi uurija Fin Macleod, kes peab lahendama mõrvalugusid, kuid samas ka vaatama minevikku, et lugejateni tuua Lewise ehk siis Šotimaa saartel elava sitke ja isepärase kogukonna olemust ja ajalugu.

Viimastest sündmustest, kus Fin põgenes kodusaarelt valguse kätte, on möödas kümme aastat ja ta pole enam politseinik. Kuid on isa vaatamata kõigele ja kui ta õpetajast poega süüdistatakse suhetes noore õpilasega, ja mis veel hullem, tema mõrvas, on Finil aeg koju naasta.

Fin on aus. Tal pole ainsatki õigustust, miks abielus poeg noore neidisega suhted lõi, ent ühes on ta kindel – poeg ei saa olla mõrvar, kuigi kõik märgid viitavad sellele.

Lewise saar loob loole väärilise tumeda õhkkonna, nagu ka Fini minevik. Oldi sõpruskonnaga koos, tehti koos, kes suri, kes jäi ellu. Ja nüüd ajalugu justkui korduks.

Caitlin oli väikest viisi teletäht, ujuja ja kanuusõitja, tundis merd nagu lewislane ikka, ent tema surnukeha leiti üksildaselt rannalt. Kõik tundub olevat selge, Fini poeg Fionnlagh pühkis ta vaidluste käigus kaldast merre, aga ikkagi on isal kahtlusi.

Minevik loob tausta, kuid olevik loo. Tundub, nagu oleks Lewisel teadvus ehk saar näeb minevikku ja olevikku sama selgelt justkui toimuksid sündmuse üheaegselt. Mida enam Fin saarel toimuvasse süüvib ning kuuleb ja näeb, mis toimub lõhekasvandustes, seda sügavamat auku ta endale kaevab.

Samas on Lewise saar aus, tõde leiab tee pinnale.