RAAMATUBLOGI: Macbeth tähendab kurja
Alex Ahndoril, „Sulen silmad ja palvetan“, tõlkinud Ruth Laidmets, Pegasus, 260 lk.
Lars Kepler ehk abielupaar Alexandra ja Alexaner Ahndoril otsustasid võtta uue kirjanikunime ning panna maailma vallutanud politseiniku Joona Linna sarja pausile ning rõõmustada lugejaid pisut kergema kirjandusega. „Sulen silmad ja palvetan“ on eradetektiiv Julia Starki teine saaga, esimene oli „Mõrva võti“.
Julia peab kõndimisel kasutama keppi ning keha on täis arme, mida ta varjab. Ka põsel on arm, mida Julia katab juustega, ent kui tuulepuhangu tõttu see kõigile nähtavaks saab, siis las olla. Ses raamatus avatakse Julia minevik. Kas just täielikult, aga nii mõndagi. Viite annab väljavõte meediast: „Rumeenias toimunud lennuõnnetuse järel on imekombel leitud ellu jäänud Rootsi tüdruk, kelle seisund on äärmiselt kriitiline.“ Sealt ka armid.
Aga jah, Julia on eradetektiiv, lahendanud koos politseinikust eksabikaasaga säravalt ühe juhtumi. Muide, suhted tolle mehega on endiselt head ja Julia sooviks ühist elu taastada, aga eks näis, kuidas nende eraelu edasi kulgeb. Ehk siis pisut armastust kah, kuigi eelkõige on tegu siiski krimiromaaniga briti stiilis, kus kogukonnas toimunud kuritegu ühiskonda ei mõjuta ning vajub üsna pea unustusse.
Loomaks hämarat õhkkonda, toimuvad sündmused ajal, kui teatritrupp valmistub lavale tooma „Macbethi“, William Shakespeare’i kurikuulsat näidendit, mille pealkirja näitlejad välja öelda ei julge.
Kui kolm aastat tagasi tuli sama trupp „Macbhethiga“ välja, lõppes kõik traagiliselt – peategelast etendanud Bianca Salo sai ootamatult teada abikaasa surmast ühes hotellitoas ning varises laval kokku ning tükk võeti repertuaarist maha.
Nüüd on teine katse, ent taas juhtub. Bianca ärkab ühel ööl õudusega ja näeb, et pimedas toas on teise ilma läinud abikaasa – täpselt samad silmad. Päev varem oli keegi tunginud teatris tema garderoobi ning põlema pannud kleidi.
Niisiis peab appi palgatud Julia asjas selgust saama, turvates Biancat ja viibides temaga teatriproovides, ent ometi ei suuda ta takistada kuritööd, mis saadab teise ilma ühe trupi liikme. Taaskord tuleb abi paluda eksabikaasalt.
Nagu Briti krimkale kohane, kogub Julia loo lõpus kogu seltskonna kokku ning asub nende ees selgitama, et mis ja kuidas ning käib lõpuks välja süüdlase nime. Kõik on loogiline ja lihtne.
Julia sari ongi loogiline ja lihtne ehk Briti mõrvad Rootsimaal ning täidab sellega suurepäraselt mugavuskrimka funktsiooni – lugeja saab pea tõsielust puhtaks. Küll aga on tänavu ilmunud uus Linna raamat, mis kahtlemata puudutab tõsisemaid ja sügavamaid probleeme. Ootame tõlget.
