RAAMATUBLOGI: Teekond püha tõeni on pikk ja vaevaline, kuid äge ja nauditav

Tim Sullivan, „Rattur“, tõlkinud Andrus Igalaan, Tänapäev, 272 lk.

George Crossi sarnaseid uurijaid on varemgi nähtud, nii päriselus (politseirahvas ja kurjategijas võivad ilmselt neist rääkida) kui ka kirjanduses. Seega pole too tüüp (nii oleks ehk õigem) midagi erilist, samas aga on. Sest ta on lahe.

Cross on äraspidine, autistlik, kehv suhtleja, jäme, isepäine, ebaviisakas... Ta võib keset ülekuulamist minema jalutada, sest saab kindla teadmise, et ülekuulatav on süütu ning miks raisata oma aega. Cross ütleb ülemustele välja, mida asjast arvab, kui politsei ei toimi, nagu peaks. Ühesõnaga ebameeldiv tüüp, kui võtta võrdluseks igati viisakad, laia naeratusega toredad inimesed. Cross ei ole tore, aga see-eest tõhus.

Kui lagunevatest garaažidest leitakse laip, ei lähe kaua aega, et saada aimu, kes ta oli – tipptasemel amatöörrattur, klubi parim ja nii edasi kuni dopingutarvitamiseni välja. Aga miks ta mõrvati, vaat selles peitus küsimus, millele Cross asus vastust otsima.

Niidid juhatavad perekonda ja kogukonda, ent kellel oli vaja Rattur teise ilma saata?

Crossi teekond püha tõeni on pikk, vaevaline, kuid ägedalt ja nauditavalt lahti kirjutatud. Lõpuks mõtledki, et mida lõpuks hinnata, kas poliitkorrektsust ja parketikõlbulikkust või tõhusat isepäisust.

Viiteks... Ärge uskuge midagi ega kedagi viimaste lehekülgedeni välja.

„Rattur“ oli mõnus lugemine ja kergelt üle keskmise, kuid suuri järeldusi sellest, kuhu Sullivani looming krimikirjanduse maailmas paigutub, veel teha ei luba. Samas on Crossi saagadest varem ilmunud „Dentist“ ja seejärel raamatud „Patsient“, „Poliitik“, „Munk“, „Õpetaja“ ja „Raamatukaupmees“. Pealkirjad on igatahes intrigeerivad ja ehk vääriks teosed tõlkimist?