Oma muusikavaliku kohta ütleb Regina nii:

Arooj Aftab, „Raat ki Rani“

Pakistani-ameerika päritolu laulja, kelle hääl on sametine ja sügav nagu hea punane vein (mille ta kontsertidel ka alati lavale endaga kaasa võtab) ja need keerutused on nagu mingi peen ja kallis pits. Panin siia ühe loo tema kõige hiljutisema albumi „Night reign“ pealt, Grammy võitnud lugu „Mohabbat“ vast teate või kuulake ise lisaks.

Kjorstad Brothers, „Så lokka e over den myra“

Raske gruuv, toores sound, mõnus natuke suvaline olek, norra pärimusmuusika ja kahe viiuli proge ehk vana sooloviiuli tonaalsus ja rütmika pluss elektroonika - selle loo põhjal tunduvad need Norra tüübid lahedad küll, tahaks sõbraks saada.

Jaubi, „Wings of Submission“

Jälle üks Pakistani päritolu soovitus, seekord kvartett, kes miksib Põhja-India klassikalist muusikat, modaalset džässi ja hiphopi, lahe kõlakompott. Valisin kõige uuema albumi „A sound heart“ pealt ühe loo, mis viimati sobis hästi pühapäevase brunch’i kõrvale, aga kõik muu vanem kraam on ka kaasahaarav kuulamine.

Katariina Tirmaste, „Suure-Jaani vilepillilugu“

Katariina Tirmaste debüütalbum „Tule lill udu“ on täis sugestiivseid, aga helgeid töötlusi vilepillimuusikast, mis on lahe ja seni (vist suhteliselt?) avamata laegas eesti pärimusmuusika aarete saarel.

Maija Kauhanen, „Pinnalla“

Soome kantelemängija ja multiinstrumentalist, kelle muusikas on nii palju gruuvi, detaile, elurõõmu, valusat ilu, värve. See lugu viib transsi ja lendama korraga. Tasub ka tema kontsertidele minna, sest see, kuidas ta oma värvilise kandlega erinevate rippuvate perkussioonide keskel istub ja seda kõike haldab, ongi nagu mingi haldjamaailm.

Canberk Ulaş, „Kristiansand“

Türgi päritolu dudukimängija ja minu Göteborgi-aegne koolikaaslane andis sellel aastal välja sügava ja meditatiivse albumi „Echoes of becoming“. Albumil on omal kohal Anatoolia, Türgi ja Armeenia muusikaline pärand, aga ka selle edasiarendused, tänapäevane saund, elektroonika ja suurepärased külalismuusikud Arve Henriksen, Eivind Aarset, Bugge Wesseltoft and Jan Bang. Kes ei tea, kuidas selline pill nagu duduk kõlab, kuulake! Ja kes teavad, nautige Canberk Ulaşi tämbrit ja pilli mängutehnika edasiarendusi.

Дeva, „Witchcraft“

Noor ungari lauljanna ja produtsent, kes natuke võlub ja nõiub ära küll. Ungari rahvalaulud, mahe tämber, kvaliteetne produktsioon ja varjundite rohkus muusikas, aga ka väga esteetilised ja silmailu pakkuvad kujundused ja kontserdid.

Sam Lee ft. NATURE, „Bushes & Briars & Birds“

Omanäoline ja hinnatud muusik, laulja, folklorist, jutuvestja, minu meelest parim ja terviklikum näide pärimusmuusikust ja -lauljast tänapäeval. Mõtlesin soovitada midagi tema albumilt „songdreaming“ (2024) või vanemalt „Old Wow+“ albumilt, aga see laul koostöös ööbikute ja muude lindudega UN Live poolt juhitud projekti Sounds Right seeriast on lihtsalt nii nii ilus ja puudutav, tahaks kohe suve! Laul, kus loodus ongi üks tunnustatud artist ja „kaasmuusik“. (Pole süvitsi jõudnud uurida, aga loodan, et selle projekti algatus ja rahapaigutus on õilsad ja et ma pole praegu lihtsalt naiivne tarbija.)

Hawktail ja Väsen, „Unless“

Kohutavalt ilus lugu ja nauditav akustiline keelpillide pillimängutehnika kahelt megakoosseisult - Väsen Rootsist ja Hawktail USAst. Need kaks bändi eraldiseisvalt on juba wow, aga sel aastal andsid nad ka koos plaadi välja.

Leïla Martial, „Nuit Pygmée“

Selle prantsuse päritolu vokalisti ja mitmekülgse lauljanna pala „Nuit Pygmée“ on täiesti sõltuvust tekitav ja intensiivne seiklus, mille jooksul juhtub ja saab kogeda kõike.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena