AUTORIKÜLG | Piret Reiljan: lepime kokku, et ujumisriietes pesemine ei ole pesemine

Kuigi spaade hinnakirjad panevad üha enam ahhetama, armastab Eesti rahvas ikka meil levinud kehva suusailma saunade ja suplemisega mõnusamaks muuta või harrastab ujumist. Ja õigesti teeb. Kuid kahjuks kiputakse pahatihti unustama elementaarne viisakus – enese puhtaks pesemine enne basseine.

Kui tavapäraselt harutan uuriva ajakirjanikuna keerulisi skeeme, siis seekord tahan jagada hoopis argisemat tähelepanekut, mis mind iga kord mõnd spaad või ujulat külastades sisimas ohkama paneb. See on suure osa inimeste kummaline arusaam enese pesemisest enne ujulasse sisenemist. Ja kui seda juba kord märkama hakkad, võid ehk soovida, et poleks seda teinud.

Olen oma 6-aastase tütrega jõudnud spaasse. Sageli on spaas riietumisala meestel ja naistel ühine. See muudab perede elu mugavamaks, sest vanematel on lihtsam lapsi karjatada. Kuid sellisel üha populaarsemal lahendusel on ka pahupool: enamasti panevad külastajad juba riietumisalal selga ujumisriided, mida nad hiljem duširuumis pesemiseks seljast ära võtta ei viitsi või ei taha. Tõsi, sama harrastab osa inimesi ka eraldi riietusruumide puhul. Või siis tullakse ujumisriietes juba hotellitubadest, kus pakutakse mõnusaks äraolemiseks enamasti hommikumantleid.

Igatahes, suundume tütrega duširuumi. Oletame, et ka meie oleme sel korral ujumisriided enne selga pannud. Minu laps juba teab, et duširuumi jõudes võtame ujumisriided uuesti seljast ja peseme end. Korralikult, seebiga. Räägin seejuures teadlikult kõva ja selge häälega, et võtame nüüd riided ära, enne spaasse minekut tuleb end ilusti pesta, võta seepi ka jne.

Samal ajal käituvad paljud naised, neiud ja tüdrukuid aga nii: vesi jooksma, trikoo või bikiinid seljas jooksva vee alla, moe pärast mõned liigutused kätega üle keha – tehtud! Leidub neidki, kes end üldse veega üle ei lase ja otse basseinide poole kiirustavad, kuid sellelt tasemelt oleme oma spaakultuuris siiski valdavalt edasi liikunud.

Tänuväärsed ujumistrennid

Tütre ujumistrennis on lastel lihtne reegel: seebi ja erilise hoolega tuleb enne basseini minekut pesta nn strateegilised kohad: jalad, pepu ja kaenlaalused. Ikka selleks, et kõigi päralt oleks puhtam bassein.

Eriti kurb ongi spaas näha selliseid lastega täiskasvanuid, kes annavad oma kehva hügieeni ja ükskõiksuse kaasa ka väikestele inimestele. Sest kellelt lapsed veel eeskuju peaksid võtma, kui mitte oma perelt? Kusjuures, tahan siinkohal norida isegi lastekirjanduse kallal. Iga kord, kui loen lastele populaarsest raamatust „Laura lood“ ujula jutukest, pööritan silmi lause peale: „Kui kõigil on ujumisriided seljas, minnakse duši alla.“ Kena pilt juures, kuidas pere trikoode ja ujumispükstega duši all seisab.

Võib muidugi loota, et loomult tähelepanelikud lapsed märkavad enda ümber hoolsamaid ja esitavad omadele küsimusi. Või siis harjuvad end pesema tänu ujumistrennile.

Meeste duširuumis on olukord pesemisega parem, sest trikood on pärast pesemist ebamugavam märjale ihule tirida kui ujumispükse.

Muide, meeste duširuumides olevat vähemalt minu kaaslase sõnul olukord parem. Kui tema tunnetus on õige, siis arvan, et üks põhjuseid võib olla see, et trikood on pärast pesemist ebamugavam märjale ihule tirida kui ujumispükse. Aga see pole paraku vabandus ja selga kipuvad minu sookaaslastel „pesemisel“ siiski jääma ka bikiinid. Olen mõelnud, et võib-olla on see teinekord ka häbelikkusest, et end korralikult ei pesta. Selle vastu aitab ehk taas maast madalast harjumuse kujundamine. Ja miks mitte ka duširuumide privaatsem ülesehitus.

Ujumiseelne pesemine pole muidugi ainus hügieeniprobleem. Näiteks pärast saunades higistamist ei käi samuti kõik mõnulejad duši alt läbi, vaid sulpsavad otse basseinivette. Oletame nüüd, et mahapesemata deodorant, meik ja kreemid on saunas mõnusalt lahti saadud, lisaks higile, mustusele ja surnud naharakkudele. Milline kooslus.

Olgu toodud ka ühe harrastusujuja kommentaar, mis teda eriliselt ujumas käies häirib. Nimelt olevat osal suplejatel kombeks end ohtralt (või siis vänge kraamiga) lõhnastada, nii et ujumisrajal tungib lõhnapilv pidevalt ninna. Ka siin oleks abi enese pesemisest enne basseini suundumist. Keegi ei soovi ujuda kaaslase lõhnaõlipilves või meigijääkides.

Aja jooksul spaadega seotud inimestega vesteldes koorus välja veel üks võigas probleem. Nimelt on külastajaid, kes jätavad endast basseinidesse ja saunadesse maha mokatubakat. Spaade töötajad peavad seda lavalaudade vahelt urgitsema ja basseinidest korjama. Mis siis veel pesemisest rääkida!

Keemiaga võib lappama minna

Kõige eelneva tõttu (ja laskumata pissi-kaka tundlikku temaatikasse) on spaades ja ujulates veel üks probleem. Keemia doseerimine vee puhastamiseks võib lappama minna ja tekitada allergilisi reaktsioone. Kuigi selle kohta on paigas kindlad nõuded, pole ainete üledoseerimine ka midagi väga haruldast, nagu on näidanud kontrollid. Ja tegemist on pigem kasvava probleemiga, näitab minu kogemus.

Näiteks ühes Tallinna ujulas tekkis mu lapsel pärast ujumistrenne tohutu sügelus, mis takistas lausa uinumist ja vajas allergiarohuga sekkumist. Pereõega teemat põrgatades selgus, et see probleem on praegu levinud ja sageli ei saa lapsevanemad ujulatest kuigi sisukaid vastuseid. Ka meie ei saanud. Tõsi, mõne aja pärast probleem kadus. Jääb lihtsalt teadmata, kas laps harjus või muudeti midagi keemia kasutamisel.

Kirjeldasin tähelepanekuid inimeste hügieeni kohta oma ala spetsialistile ja sain kinnitust, et teema on ka spaade personalile väga oluline. Kliendid on aja jooksul siiski teadlikumaks ja hoolsamaks muutunud, ütles Kalev Spa majapidamisjuht Egle Piirmets.

Seda usun minagi, et olukord oli aastate eest hullem. Näiteks 2015. aastal kirjutas Lääne Elu Haapsalu veeasutuste kogemuse põhjal, et Soome turistid on šokeeritud eestlaste kehvast hügieenist ja jätavad selle kohta pidevalt negatiivset tagasisidet.

Arenguruumi on aga endiselt küllaga. Sest häda on just näilises pesemises. Duši alla suundutakse küll, aga kas seda saab pesemiseks nimetada?

Hoolikas koristus on spaade kinnitusel ülioluline ja selle üks eesmärke on, et puhas ja meeldiv keskkond soodustab vastutustunnet ka isikliku hügieeni puhul. Mustus tuleb vette ja ruumidesse ikka külastajatega, mitte kuidagi muud moodi, nagu nentis Piirmets Kalev Spast.

Puhas ihu, puhas südametunnistus

„Ujuma ei minda pikkade lahtiste juuste ja täismeigiga, pesta tuleb ilma ujumisriieteta ning enne vette minekut ei kreemitata – see võiks olla ütlematagi selge. Samuti see, et plätudega ei minda saunalavale, vaid jalatsid jäetakse sauna ukse taha,“ sõnas ta. Siinkohal pean ise kliendina vahemärkusena nentima, et kohati on pinnad saunas siiski nii tulised, et plätudeta on seal keeruline viibida. Ent see selleks, üldreegel on igati mõistetav.

Palun peseme end ja anname selle harjumuse kaasa ka oma lastele. Muide, lausa hämmastav on neid samu laiskasid pesijaid vaadata pärast spaatamist: erilise hoolikusega nühitakse end puhtaks. Kloor tuleb ju maha saada ja loomulikult on soov spaast lahkuda eriti puhta ja puhanuna. Aga miks hoolida hügieenist ainult pärast spaatamist?

Muidugi on alati variant spaasid vältida või siis võtta puhkealal kokteil, aga vältida basseine, nagu teeb mu sõbranna, kes kogu selle hügieeniteema pärast ei suuda end sundida kaasmaalastega koos ligunema ja valvab lapsi pigem kuivalt pinnalt. Kuid hoolikam pesemine on siiski kõigile toredam lahendus.

Mulle meeldis ühe veemõnula duširuumis silt, mis ütles umbes nii, et enese pesemine hoiab ka südametunnistuse puhta. Nii on.

VÄHEM HAIGUSEID | Pesemine vähendab patogeenide basseini sattumise ohtu

Palusin ChatGPT-l reastada kolm teaduslikult tõendatud põhjust, miks tuleb enne avalike basseinide kasutamist end pesta (rõhk sõnal „pesta“, mis ei ole sama, mis ujumisriietega vee alt läbi käimine).

1. Väheneb orgaaniliste saasteainete hulk

Meie nahk kannab higi, õlisid, mustust ja kehahooldustooteid nagu kreemid ja deodorandid. Kui neid enne vette minekut maha ei pesta, segunevad need kloori või teiste desinfitseerimisainetega, moodustades kõrvalprodukte, nagu kloroamiinid. Kloroamiinid võivad ärritada silmi, nahka ja hingamisteid ning halvendada vee ja õhu kvaliteeti.

2. Väheneb bakterite levik

Nahk ja juuksed kannavad baktereid, näiteks stafülokokki. Pesemine eemaldab suure osa neist bakteritest, vähendades mikroobide hulka, mis basseini satuvad. See aitab ennetada nahainfektsioone ja muid haigusi.

3. Väheneb vees levivate haiguste oht

Nahal võivad esineda seedetrakti patogeenid, näiteks E. coli, isegi sümptomiteta. Pesemine aitab vähendada nende patogeenide basseini sattumise ohtu, ennetades haiguseid nagu kõhulahtisus, mis levivad kergesti ühiskasutatavates basseinides (kirjutan alla, olles ise perega spaast noroviiruse saanud – P. R.).

Pesemine enne basseini või spaad aitab hoida vett puhtamana ja tagab ohutuma keskkonna kõigile, teab tehisaru.

PS. Sellel lool võib olla üks kõrvalmõju: hakkad neid näilisi pesijaid nüüd rohkem tähele panema. See võib olla ebameeldiv. Aga mida rohkem on hoolsaid spaatajaid-ujujaid, kes eeskuju annavad, seda rohkem on lootust, et päris pesemine võtab üle.