RAAMATUBLOGI: Pautsi psühhothriller tuleb maailma saata
(2)Katrin Pauts, „Valge aiaga maja“, Ühinenud Ajakirjad, 232 lk.
Alustuseks laskem kõlada aplausil. Loodetavasti ei tunne keegi end puudutatuna, kui tõdeda, et Katrin Pautsi „Valge aiaga maja“ on Eesti esimene rahvusvahelisel tasemel psühhothriller.
Iseenesest on keeruline määratleda psühhothrillerit kui krimikirjanduse stiili, aga siiski... Liikumine toimub ajas – enne ja nüüd – oma lugu räägivad kaks-kolm-neli inimest, kel on erinev nägemus juhtunust, politseinikud või detektiivid, kui üldse, on vaid kõrvaltegelased, minevik on tuleviku seeme ja lõpeks pole tõde kaugeltki selline, nagu pealtnäha paistab.
Nii ka „Valge aiaga majas“...
***
Aasta 2001, Amanda ja Nelli.... Ema põgenemas tütrega läbi öö, hirmu ja Eestimaise kuumuse. Keegi ei tohi näha, keegi ei tohi teada. „Proovin jubedat pilti peast välja saada. Gert esikus siruli, nagu oleks ta surnud. Gert ongi mängult surnud. Mängult tapetud.“
Aasta 1995, Amanda ja ema... „Sa oled alles laps, Amanda. Sinu koht on koolis. Võta aru pähe. See mees on ju nii vana ka veel!“... Mu unistuste prints Gert lubas juba meie tutvuse esimesel õhtul, et külvab mind üle küllusega, millest ma pole unistadagi osanud.
Aasta 2019, Nelli... Isa kohta ei tea ma kuigi palju, aga olen ema suust pudenenud killukestest nii palju aimu saanud, et millegipärast on ta meile ohtlik... „Nelli, ära taha temast midagi teada. Kunagi saab sulle nagunii kõik selgeks ja siis sa tahaksid nii väga, et sa ei teaks.“
Aasta 2019, Nelli... Moeajakirja toimetus asub Tallinna kesklinna piiril uhiuues arenduses ehk ühes neist edevatest peegelklaasiga kuubikutes... „Nii-nii, teie siis oletegi see tüdruk väikesest armsast linnast,“ tervitab mind hääl, mis on samuti sume ja soe. Peatoimetaja on ebamäärases keskeas prantslanna-tüüpi daam...
2019, Nelli... Korraks tekib mul tunne, et keegi kõnnib mu kannul – näeksin nagu midagi vaateakende peegeldustelt... Kui keset ööd lõdisedes ärkan, heidan pilgu telefoni ja märkan, et mulle on südaööl Messengeris sõnum tulnud. Salapärane mees kohvikust – tunnen ta profiilipildi ära.
2003, Amanda... Tagantjärele on mul häbi tunnistada, et enam-vähem aasta, pool ehk teisestki, uskusin ikka nagu viimane loll, et minuga võtab ühendust Gert ise või politseiuurija ja saan kinnituse, et olen lõpuks vaba.
2019, Nelli... Saan lõpuks sotti, milles asi – miks me praegu siin oleme. Olin tahtmatult hirmsa ahela vallandanud.
***
Amanda on noorelt armunud naiivne neidis, Nelli tema tütar, kes väikelinnast põgeneb ja saab töökoha glamuurses moeajakirjas, ent miski pole see, mis pealtnäha paistab.
„Valge aiaga maja“ lool on Pautsi sõnul reaalset tagapõhja tema enese elust. „Ilukirjanduses tegelik elu inspireerib tegelaskujusid, sündmuspaiku ja atmosfääri. Raamatul on päris eluga ühenduskohti nii palju, et nagu peategelane Amanda, põgenes ka minu ema oma väikeste lastega mõrvaloo eest. Raamatu lugu juhtus 1990ndatel, aga mu ema päris lugu 1960-ndatel Tallinnas ja mitte päris samamoodi. Siin kirjandus ikkagi erineb elust. Kõlakad said ema Muhus kahjuks ikkagi kätte - kuidas kaks meest ta pärast hukkusid. Kui olin väike, jõllitati muidugi mindki kui „selle naise“ tütart. Raamat räägibki sellest ka, kuidas kuritöö energia on nii tugev, et ulatub üle põlvkondade,“ selgitas Pauts tausta ajakirjas Kroonika.
Mis raamatusse puutub, siis kõik on äärmiselt loogiliselt ja tõepäraselt üles ehitatud. Ja suurepärane puänt oskuslikult ära peidetud. Lühikeste lõikudena esitatud tekst on voolav, kerides pinget, et miskit peab juhtuma, aga mis? Ning müts tuleb maha võtta nende (krimi)kirjanike ees, kes suudavad loo ära jutustada vähem kui 250 leheküljel ning nii, et midagi pole puudu ega üle. Säästke lugejat asjatust vahust.
Kui tulla algusse, siis „Valge aiaga maja“ on raudkindlalt rahvusvahelise tasemega teos ning paigutub sinna ülemisse otsa, kui võrrelda psühhothrilleritega, mida on viimasel ajal maakeelde tõlgitud.
Ja siit edasi... Kes peaks tegema ja kuidas peaks tegema, aga „Valge aiaga maja“ tuleb maailmale müüa. See lööb üle paljudki Soome, Rootsi, Islandi ja muude maade krimiromaanid, mille tagakaanel on märga: tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Valge aiaga maja“ (ja ehk ka Pautsi järgmiste lugude, kui need pole liiga ugrimaised) koht on maailma areenil.
