RAAMATUBLOGI: Maigret jääb alati Maigret’ks, ka puhkusel

Georges Simenon, „Maigret’ puhkus“, tõlkinud Helle Michelson, Pegasus, 188 lk.

Maigret jääb alati Maigret’ks nagu politseikomissar jääb politseikomissaris. Puhkus ei tähenda midagi, kui on vaja leida kurjategija ja õiglus võidutsema panna. Saati kui oled süümepiinades.

Tundub võimatu, et ajaloo legendaarseim komissar, Maigret, puhkab. Ent juhtub sedagi. Niivõrd-kuivõrd.

Aga jah, Maigret on otsustanud aja maha võtta ja loodab Sables-d’Olonne’is rahu leida. Paraku... Esmalt on lihtsalt ebameeldivused – proua Maigret satub pimesoolepõletikuga haiglasse. Härra Maigret kujundab rutiini, käies abikaasat iga päev vaatamas, istudes tema juures pikalt, ent ülejäänud aeg tuleb samuti sisustada ning seda teeb ta endale omasel moel, jalutades ringi ja rüübates ohtralt valget veini.

On see karmavõlg või mis, kui rahu lõpeb siis, kui Maigret leiab taskust kummalise sõnumi: „Halastuse nimel, püüdke tulla vaatama haiget 15. palatist.“

Ent Maigret’l on rutiin. Hommikul esimene valge vein, peagi teine ja kolmas, siis kalvados ja kui ta pärastlõunal haiglasse jõuab... „Üks suri meil öösel... See oli noor tüdruk... Ilus noor tüdruk... Vist 15. palatist...“

Maigret, olgugi puhkusel, usaldab südame sundi ja alustab uurimist. Ehk esitama küsimusi ja vaagima vastuseid, saati, et juhtub veelgi. Dialoog dialoogi haaval selgub tõde.

Kokkuvõtteks... Maigret oma eheduses ja headuses, joob pisut palju, on nostalgiline ja nukrameelne, aga tõhus. Pole vaja sõrmejälgi ega juuksekarvu, vaid inimestega rääkida ja iga oluline kild arvesse võtta ning ka kurjategija avaneb, kui temaga juttu puhuda.