Timothy Garton Ash: Angela Merkeli triumfi ja tragöödia taga oli liigne kompromissivalmidus ja Vene-lembus

„Vene keel köitis mind endiselt,“ kirjutab Angela Merkel oma värskes elulooraamatus „Vabadus“. Vene keel köitis, aga köitis ka Venemaa. Endise liidukantsleri isiklik portree ilmestab hästi tema ajalukku kirjutatud võite ja tragöödiaid.

Angela Merkel oli esimene ja viimane idasakslane, kes juhtis ühendatud Saksamaad, Euroopa keskvõimu. Võib-olla leidub tulevasi kantslereid, kes on pärit kunagisest Saksa demokraatlikust vabariigist (SDV), kuid ühtki neist pole vorminud selles riigis elamise kogemus. Mitte paljastused suurte otsuste kohta, vaid see, mida ta tegi erakordselt 16 aastat liiduvabariigi kantslerina, on tema memuaaride tõeline huvipakkuv osa. Ta kirjutab, et see on „mu kahe elu lugu“, ja küsimus on, kuidas esimene elu kujundas teist.

„Vabaduse“ kõige eredam osa – mis ilmub samal ajal saksa keeles ja väga ebaühtlases ingliskeelses tõlkes, sest seda on tõlkinud vähemalt kaheksa inimest – on esimesed sada lehekülge, milles Merkel kirjeldab oma esimest elu: tema 35 aastat mittevabaduses.