ARVUSTUS | Kas „Abrakadabra“ on tõesti lavastus inimeseks olemisest?
(1)Mõni „Abrakadabra“ jutustatud lugu või korraks kehastatud roll toimib hästi. Aga jääb aimus, et ehk püüti panna nende originaalsete tükikeste abil kokku natuke liiga ambitsioonikat ja klišeelikku pilti.
Tartu Uue Teatri uuslavastus „Abrakadabra“ on seadnud endale põneva ja võrdlemisi ebahariliku ülesande – lavastuse alusmaterjaliks pole mitte mõni jutustav tekst, nagu teatripublik ammusest ajast harjunud on, vaid hoopis üks omamoodi sõnaraamatu ja aforismikogumiku ristand, John Koenigi teos „The Dictionary of Obscure Sorrows“ („Ähmaste kahetsuste sõnastik“). Raamat koondab endas väljamõeldud sõnu üldinimlikke, kuid seni enamasti sõnastamata püsinud hetkede ja tunnete kohta, näiteks nagu hetk, mil ollakse juba tuttavaga hüvasti jätnud, aga peab veel veidi aega koos veetma, või hirm selle ees, et sa ei suudagi rohkem muutuda, või igatsus kuidagi teada saada, kui kindel sa saad oma lähisuhtes olla.
