KULTUURIBIIT | Soome muusiku Minna Koskenlahti playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis soome löökpillimängija ja helilooja Minna Koskenlahti, kes toimetas Tartu 2024 projektis Kullaaugu residentuuris. 2024. aasta jooksul tõi nimelt Kullaaugu filmimuusika residentuur Ahjal asuvasse Kullaaugu muusikatallu viis rahvusvahelist heliloojat.

Detsembri alguses viibis Põlvamaal Ahjal asuvas Kullaaugu filmimuusika residentuuris soomlane Minna Koskenlahti, kes kasutas residentuuris oleku aega muusika loomiseks oma filmile „Lahoama“. Minna on Helsingis elav löökpillimängija, kes on lõpetanud Sibeliuse Akadeemia pärimusmuusika osakonna magistriõppe. Põhjamaade rahvamuusika taustaga Koskenlahti läheneb löökpillidele meloodiliselt ning on uudishimulik oma instrumentide piiride ja piiramatuse leidmisel, minimalistlike, intensiivsete ja hüpnootiliste helide loomisel.

2024. aasta jooksul tõi Kullaaugu filmimuusika residentuur Ahjal asuvasse Kullaaugu muusikatallu viis rahvusvahelist heliloojat. Residentuuri kestel lõid residendid originaalteosed, mida esitleti Põlvas ja Tartus. Lisaks on residendid viinud läbi hariduslikke töötube. Minna Koskenlahti oli 2024. aasta viimane resident Ahjal.

Oma muusikavaliku kohta ütleb Minna Koskenlahti nii (kuulata saab ka siit):

Open Swimmer, „Quiet Tide“

Nägin palju aastaid tagasi Ben Talbot-Dunni Glasgow’s soolokontserti ja tema muusika on jäänud minuga sellest ajast peale. Kui mul pole nii palju aega, et kuulata üht tervet albumit, valin kuulamiseks sageli selle laulu. Siin on justkui palju laule ühes laulus koos ja just see teebki loost suurepärase loo. Ja trummid! Lihtsalt täiuslik.

PJ Harvey, „One Line“

Seda laulu kuulsin esmakordselt, kui olin pärast keskkooli muusikaõpinguid alustanud. Meie õpetaja mängis lugu PJ Harvey albumilt „Stories From The City, Stories From The Sea“ ja see muusika oli minu meelest lihtsalt meeletu. Ma lihtsalt pidin esimesel võimalusel ostma selle albumi. See album on täis hämmastavaid laule, nagu näiteks seesama „One line“.

Lau Nau, „Painovoimaa, valoa“

Ma ei mäleta, kunas ja kuidas ma seda laulu kuulsin, see oli kaua aega tagasi, aga mul on vedanud, et kuulsin. See lugu avas mu kõrvad uuel viisil.

(Allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut.)

LUMP, „Shake Your Shelter“

Kogu LUMPi (mille moodustavad Laura Marling ja Mike Lindsay) album on väärt kuulamist, aga alustada võite sellest loost!

Björk, „Isobel“

Mu suur õde Heini ostis Björki „Greatest Hits“ albumi kohe selle ilmudes ja terve see album oli minu jaoks nagu aardelaegas! Eriti see laul.

Jazzmatazz vol. 1, „Transit Ride“

Jazzmatazz vol 1 albumi sain sünnipäevaks oma õelt Heinilt ja tema peigmehelt Jarilt (kes nüüdseks on ta abikaasa). Olin toona vaid 10-aastane, nüüdseks on album reisinud minuga kaasa pea igale poole.

Susie Ibarra, „Anitos“

Susie Ibarra on olnud mulle oluline just trummarina. Siin loos naudin liikumist, mida on rütmide ja helide taustal hästi kuulda.

The Staves, „Winter Trees“

Ka The Stavesi nägin reisil Glasgowsse kui esmakordselt käisin Ben Talbot-Dunni kontserdil. „Winter trees“ loos on midagi, mis paneb kuulama. See ei ole vaid meloodiad ja harmooniad, vaid mingisugune kohalolek, mis paneb peatuma ja kuulama.

Erik Satie, „Gnossienne No. 1“

Ka seda lugu lapsena esmakordselt kuulsin, armusin sellesse koheselt. Loo meloodia ja selle vabalt mängimine on lummav siiani.

Terry Riley, „In C“

Ka see teos on lummav. Mulle meeldib, kuidas selle loo väikesed muutused on tegelikult massiivsed ja kõik on pidevas liikumises. Täpselt nagu eluski.