„Kui ema oleks öelnud, et ära mine, siis ma oleksin ikka läinud,“ tunnistab Triinu. Aga ema ei öelnud. Ta teadis, et kui Triinu midagi otsustab, siis nii ka jääb. Siiski viis ta Triinu kooliajal Pariisi-reisile, et tütar saaks oma silmaga järele vaadata, kas see on see, mida ta ette kujutab. Mingit kahtlust ei tekkinud – see oli täpselt see. Pealegi oli Triinul prantsuse keelega hästi, sest ta õppis Tallinnas prantsuse lütseumis, nii et keelemuret ei mingit. Ema toetas Triinut ka teadmises, et nende suguvõsas pole kihk maailma näha midagi erakordset. Ta oli ise pikemalt Ameerikas elanud, üks Triinu onu elas Floridas, teine Soomes. „Ema võis ju mõelda, et see kõik tuleb liiga vara, aga ta ikkagi toetas mind,“ sõnab Triinu.