Vilja Kiisler: aga rikkust ei tulnud, teda põle tänapäevani Vargamäel

On ajalooline iroonia, et kolmkümmend aastat inimestele edukalt rikkaks saamise unistuse täitumist lubanud Reformierakond on teinud teoks taasiseseisva Eesti riigi karmimad maksutõusud, mis jõuavad täie valuga pärale algaval aastal.

Tammsaaret parafraseerides võiks oravapartei aastatepikkuse juhise eesti rahvale kokku võtta sõnadega: tee tööd ja näe vaeva, ole leidlik ja vaba, nutikas ja ettevõtlik, siis tuleb rikkus. Ent vastata tuleb Reformierakonnale paraku noore Andrese sõnade ümberütlusega: sina oled seda teinud ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd, aga rikkust ei tulnud, teda põle tänapäevani Vargamäel. Kristen Michali valitsuse käekäik võib suuresti oleneda sellest, kas eesti rahvas sellega lepib või mitte. Absoluutarvudes võib keskmine palk ju tõusu näidata, ent pika majanduslanguse, inflatsioonisurve ja maksukirve tõttu jäävad inimesed aina vaesemaks. Rikkust ei ole tulnud ega paista tulevat.

Tõsi, viimasel ajal pole seda enam lubatud ka. Muidugi mäletavad kõik Andrus Ansipi omaaegset, ilmselt läbi aegade meeldejäävaimat valimislubadust viia Eesti viie Euroopa jõukama riigi hulka, ent sellest ajast peale on hulk vett merre voolanud ning Ansip isegi on pidanud hiljem mitu-setu korda selgitama, mida ta sellega täpselt mõtles, ja kommenteerima rehkendusi, mis tõendavad, et sinna ei ole me sugugi jõudnud. Kui Kaja Kallas lõpuks sai võimaluse valitsus moodustada, siis tema enam eriti rikkakssaamisest ei rääkinud. Niipea kui Ekreikke-aegsed õudused ajalukku pagendatud, tuli oravatel hakata tegelema riigi rahakotiga, mis oli vahepealsete riigiisade näperdamisest võidunud ja lipendas igast servast nagu kerjuse kopitanud kaugas.