Ivan Philippov ei teinud midagi erakordset, kirjutas kõigest ühe hää ulme-, katastroof- ja põgenemisromaani, milliseid leidub vene kirjanduses küll ja veel. Hilisematest tulevad ette „Vongozero“, „Metro“ sari, mõnedki vendade Vainerite romaanid ning kahtlemata suudavad ulmekirjanduse fännid seda nimekirja oluliselt pikendada. Ometi mõisteti just „Hiir“ Venemaal teravalt hukka ja liigitatu keelatud kirjanduseks.

Venemaa peaprokuratuur ja teisedki riiklikud institutsioonid nõuavad „Hiire“ müügilt kõrvaldamist, sest selle sisu võib ohustada inimeste elu ning viia avaliku korra ja julgeoleku rikkumisteni ning selle eesmärk on Venemaa sotsiaalpoliitilise olukorra destabiliseerimine. Ehk siis ülivõimas romaan, mis peaks viima Venemaa revolutsioonini ehk siis Vladimir Putini võimu kukutamiseni. Oh oleks see nii...

Viinuks Philippov raamatu sündmused mõnda teise riiki, kehitanuks Moskva õlgu. Ainult et siis kadunuks romaanist jõud. Kadunuks ka siis, kui jäänuks välja mõned viited ja lõigud ja lõpplahendus, mis tõstab Venemaa võimuladvikul pehmemal juhul karvad turri, halvemal võtab aastateks ööune.

„Täna ma tahan teha avalduse. Venemaa presidendi kohusetäitjana andsin ma tund aega tagasi käsu kõrvaldada lahinguvalvest kõik meie arsenalis olevad aatomirelvad. Meie allveelaevad pöörduvad sadamatesse tagasi. Homsest päevast alates lahkub kogu meie sõjavägi seadusevastaselt okupeeritud territooriumidelt. Vastuseisu aeg on lõppenud.“

No kas saab olla Venemaa võiduladviku arvates õõvastavamat, maailma jaoks rõõmustavamat kõnet? Ja kõigeks selleks on vaja vaid üht pisikest laborihiirt.

Nõukogude Liidu valitsejad ihkasid surematust, mistap loodi Moskvas instituut, mis pidi selle tagama. Jõuti poolele teele – eelviimane NLKP peasekretär Konstantin Tšernenko ellu küll ei ärganud, kuid ta teatav ihuliige paisus pärast surma kui Plessetski kosmodroomilt startiv rakett. Tänu seerumile, mis oli raketikütuseks ja mida sai müüa potentsiravimina, jäi instituut ellu. Ja siis tuli Putini aeg. Vladimir Vladimirovitš, olles realist, ei ihanud surematust vaid kõigest vähemalt 120 aasta jagu elupäevi ning teadlased asusid taas palehigis tööle.

Nagu Venemaal ikka, varastatakse kõike. Nii paigaldati instituudis remondi käigus kvaliteetsete Saksamaa juhtmete asemele kohalik kräpp. Juhtkond sai tänu sellele taas tuhandeid Šveitsi panka kanda, aga ühel halval päeval tekkis lühis ja kõik lendas vastu taevast. Venemaad saanuks veel päästa, selleks tuli lihtsalt vajutada enesehävitusnupule, aga valvur, kes pidi seda tegema, tahtis päästa oma laboris töötavat neiut ja oligi kõik.

---

Aretusliini balb/c valge hiir, kes praegu Veronika käekotis redutas, kandis numbrit MB1#99324. Päev tagasi oli see hiir nakatatud Mihhailini viiruse variandiga GluN2D-OSKM-V23. Teadmata põhjusel osutus see viirus hiirtele täiesti kahjutuks, kuid põhjustas primaatidel hulganisti kõrvaltoimeid – nakatavus oli 84, suremus 90 protsenti.

Tegelikult otsis Veronika kotist kobamisi veepudelit. Loomulikult ei võinud MB1#99324 seda teada, mistõttu pures ta kogu jõust Veronika nimetissõrme, pannes hamustusse kogu endasse kuhjunud solvumise ja valu.

Hiir näksas Veronika sõrme kell 8.01. Juba kell 9.00 märgati esimesi tundmatu haiguse sümptomeid Võhhinos, seejärel kell 11.15 ilmnesid need metroojaamas Bittsevski Park, aga kell 13.45 polnud Moskvas enam ainsatki nakkusevaba rajooni. Linn oli hoogsalt suremas.

---

On see viide tänasele Venemaale või mitte, aga kõik, keda viirus nakatab, saavad zombid. Ajudeta mass, kes ei näe, aga kuuleb ning peab jahti üksikutele normaalsuse säilitanud inimestele.

Ühesõnaga Venemaa hävib. Suurus ei päästa kedagi...

---

Riik oli jäänud ammugi presidendita – osutus, et Tambovi oblasti kuberner Aleksandr Valerjevitš Nikitin polnud üldse Vladimir Vladimirovitši seltsimees, vaid näris tal Kremlis tehtava ettekande ajal pea otsast. Meeletuid karjeid kuulnud Föderaalse julgeolekuteenistuse töötajad kiirustasid muidugi kohale ja lasid mässulise kuberneri maha, kuid oli juba hilja. Esimest korda kahekümne aasta jooksul vahetus Venemaal võim. Mingis mõttes sisuliselt sellele võimule omasel viisil.

---

Ehk siis Venemaal on kaos, kuid mitu seltskonda hakkavad liikuma sinna, kus võib olla pääsemine. Kaks venda-poisikest, kurjategija koos teda eskortinud naisterahvast politseinikuga, Rassul ja Asja...

„Esimest korda üle kahekümne aasta said suure Venemaa elanikud kuulda tõeseid uudiseid: mitte ainult nende riik, vaid kogu maailm vaatas päästeoperatsiooni ja müüri ehitamist...“

Nii hävis Moskva, Putin ja sellega ka praegune Venemaa, uue riigi pealinnaks sai vana hea Piiter... Kust see üle sajandi kestnud kaos ja kaamos alguse sai.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena