RAAMATUBLOGI: Miks kaob kruiisilaevadelt inimesi? Sest elu ei maksa ses maailma midagi

Sebastian Fitzek, „Reisija 23“, tõlkinud Kaari Antzon, Eesti Raamat, 324 lk.

Saksamaa krimikirjanduse suurkuju Sebastian Fitzeki fenomen seisneb selles, et ta ei klammerdu rutiini külge, vaid üritab aina leida midagi uut ning võimaluse korral realistlikku. Tema eelmised maakeeles ilmunud „Teraapia“, „Ära lõigatud“ ja „Hingemurdja“ on käestpandamatud, nagu ka „Reisija 23“.

Suurem osa sellest, mida laevakruiisidest maailmale näidatakse, vastab tõele – kaunis meri, loksuv laine, peesitamine päikesepaistel, joogid-söögid... Ühesõnaga puhkus täiega. Ent on ka varjatum pool – igal aastal kaob kruiisilaevadest keskmiselt 23 inimest. See on ametlik number ning ei tundugi pealtnäha suur kui arvestada, et meid on siin keral enam kui kaheksa miljardit. Ent nende 23 lähedastele on tegu tragöödiaga.

Politseipsühholoog Martin Schwartz kaotas puhkusereisil abikaasa ja poja ning sealtmaalt on ta elus tühjus.

Nüüd väike vahelepõige... Kruiisilaev koos oma tuhandete teenindajate ja tuhandete reisijatega on omaette inimestega täidetud piisk, mis loksub maailmameres. Oma reeglid, oma seadused, kuid kõik on kontrollimatu. Kui astutakse paarkümmend korrust kõrgele alusele, jäädakse saatuse hooleks. Kaitseta. Mõni soovibki seda, sest mis oleks parim viis elust lahkumiseks, kui heita end üle parda ja kaduda maailmamerre. Ent kes ütleb, et lahkumine toimub vabatahtlikult?

Viis aastat on möödunud traagilisest päevast, kui Schwartz saab sõnumi vanadaamilt, kes palub tal tulla sellesamuse laeva pardale, sest olevat tõendeid, mis valgustavad abikaasa ja poja saatust – hiljuti ilmus välja kadunud tüdruk, kaenlas Schwartzi poja mängukaru. Ainult et tüdruk ei ütle ühtki sõna.

Vanadaam, kes Schwartzi maailma uueks loob on kruiisilaeva püsireisija, viibinud pardal aastaid ning näeb, mis tema kodus toimub. Tal pole kaotada midagi, küll aga tahab ta välja selgitada tõde.

Fitzek on kirjutanud kahetsusväärselt realistliku loo, kus inimeste kadumine pardalt pole ainus tänapäeva räsiv ebainimlik hullus. Ta loob kõrvalliine, tuues sisse ärimaailma tegelasi, kel puudub südametunnistus ja inimlikkus, sest tema jumalaks on raha. Ja kogu see põrgulik maailm koosneks justkui kauka jumalatest, üks suurem, teine väiksem. Ja inimelu ei maksa ses maailmas midagi.