Jaan Uustalu: Eesti ja Argentiina on kõhedusttekitavalt sarnasel kursil. Üksnes sel sajandil on Argentiina kolm korda pankrotti läinud

Kahel riigil on kõvasti ühisjooni: lodev riigirahandus, majanduskeskkonna unarusse jätmine, maksudega nöörimine ja mõõdutundetu laenamine. Kas viimaks tuleb meilgi võimule valitsus, mis paneb kinni pooled ministeeriumid?

Täitsa kindel on, et mida kauem katkiste hammaste ravimist edasi lükata, seda valusam see ravi pärast tuleb. See tõdemus kehtib ka riigi rahanduses. Eesti on praegu nagu lagunevate hammastega aravereline patsient, kes valusaid otsuseid muudkui edasi lükkab ja järjepidevalt valu kannatab, sel moel kunagi vältimatult järgnevat ravikuuri muudkui mahukamaks ja valusamaks muutes. See ei ole mõistlik käitumine. Meil on aga võimalik teiste vigadest õppida ning väga heaks eeskujuks passib siin Argentiina.

Esmalt tuleb vaadata ajalukku. Argentiina oli 100 aastat tagasi majanduslikult edukas, kuuludes nn maailma rikkaimate riikide sekka. Elu õitses, tulevik tundus helge. Majandusedust annab aimu asjaolu, et kui Londoni luksuskaubamaja Harrods plaanis vahetult enne Esimest maailmasõda avada oma esimest välisfiliaali, olid valikus New York ja Buenos Aires. Harrods valis Argentiina pealinna.

Pärast Teist maailmasõda sattus Argentiina aga suurtesse raskustesse. Peamine põhjus selle taga oli pikka aega kestnud populism valitsemises, kõigile kõige lubamine ja lodev riigirahandus. Kas see kõlab juba kuidagi tuttavalt? Argentiinas olid toona vahendumisi võimul sõjaväehuntad ja rahva lemmikud. Tollest perioodist on säilinud isegi populistlikku valitsemisviisi tähistav väljend „peronism“, Argentiina mitmekordse riigipea ja tähelepanuväärse populisti Juan Peroni järgi.