Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas enda ebakindlus võib kanduda hoopis teiste peale, näiteks nähvamise, pahandamise või vaidlemise kaudu. Ilmselgelt pole just üleliia palju neid inimesi, kes teadvustaks, et ebameeldiva suhtumise taga on küsimus enda enesekindlusest, kuid sageli see nii on.

Mitte muidugi alati, sest inimeste väärtushinnangud, hoiakud, meelelaad ja kõik muu sinna otsa ongi erinev. Kui Aino usub kliimasoojenemisse ja Kadri mitte, siis võib Aino Kadri peale päris pahaseks saada, sest see on väärtushinnangu küsimus. Samas, kas siis peab ikka päriselt kurjaks minema? Või seda lihtsalt aktsepteerima? Kui selle inimesega vaidlemisest pole tolku, siis pole ju ka mõtet temaga vaidlema minna. Kui see just muidugi elu ja surma küsimus pole.

Ma ei väida, et endale oluliste asjade eest seisma ei pea. Muidugi peab! Lihtsalt selle jaoks tuleb valida koht ja vahendid ning eriti lähedastega vaidlemine tarbetutel teemadel pole ilmselt see koht. Vana hea jõululaua teema. Teate ju küll neid lõputuid vaidlusi, mis iialgi otsa ei saa ning kus lõpuks läheb keegi kurja näoga lauast minema. Pean tõdema, et mul ei ole õnneks neid olukordi üleliia kunagi olnud, kuid mu pere on ka väike.

Kui keegi nüüd küsib, et mis hetkel sa siis üldse oled valmis enda väärtushinnangute eest seisma, siis neil hetkedel, kus ma tean, et sellest on ka tolku. Kui ma tahan propageerida liikumist ja mul on sõber, kes seda südamest jälestab ja ei taha sellest kuuldagi, siis vabandage väga, aga pole minu asi talle seda nina alla hakata hõõruma.