Brent Pere: jätame ehk sel aastal jõululaua põhjendamatud vaidlused olemata?
(25)Ma pole psühholoog ega nõustaja. Veel vähem tunnen, et oleksin ise alati vaimselt maailma kõige stabiilsem inimene. Kindlasti mitte, aga seda enam meeldib mulle igasuguste aju keerdkäikudega tegeleda.
Ega ma siiralt ei tea ka inimest, kellel kõik kogu aeg peas korras on ja ühtegi kahtlust ega muremõtet pole. Võib-olla keegi vaimne guru niimoodi väidab, aga ma siiski usun, et ka neil on omad mured.
Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas enda ebakindlus võib kanduda hoopis teiste peale, näiteks nähvamise, pahandamise või vaidlemise kaudu. Ilmselgelt pole just üleliia palju neid inimesi, kes teadvustaks, et ebameeldiva suhtumise taga on küsimus enda enesekindlusest, kuid sageli see nii on.
Mitte muidugi alati, sest inimeste väärtushinnangud, hoiakud, meelelaad ja kõik muu sinna otsa ongi erinev. Kui Aino usub kliimasoojenemisse ja Kadri mitte, siis võib Aino Kadri peale päris pahaseks saada, sest see on väärtushinnangu küsimus. Samas, kas siis peab ikka päriselt kurjaks minema? Või seda lihtsalt aktsepteerima? Kui selle inimesega vaidlemisest pole tolku, siis pole ju ka mõtet temaga vaidlema minna. Kui see just muidugi elu ja surma küsimus pole.
Ma ei väida, et endale oluliste asjade eest seisma ei pea. Muidugi peab! Lihtsalt selle jaoks tuleb valida koht ja vahendid ning eriti lähedastega vaidlemine tarbetutel teemadel pole ilmselt see koht. Vana hea jõululaua teema. Teate ju küll neid lõputuid vaidlusi, mis iialgi otsa ei saa ning kus lõpuks läheb keegi kurja näoga lauast minema. Pean tõdema, et mul ei ole õnneks neid olukordi üleliia kunagi olnud, kuid mu pere on ka väike.
