Katrin Pauts: betoonjurakale ligi 100 miljonit, aga nälgivad baleriinid ei huvita?

Mida peab mõtlema loomeinimene lugedes, et ühe suuresti Kultuurikapitali eelarvest rahastatava betoonist kolaka maksumus muudkui tõuseb ja tõuseb kümnete miljonite eurode kaupa? Ja kui samal ajal meenub, milliseid pikki ja alandavaid võitlusi tuleb pidada, et parandada kultuuriinimeste elementaarseid tasusid ja hüvesid?

Lugesin Eesti Päevalehest Tartusse planeeritavast Siuru kultuurikeskusest nagu imetabasest Disneylandist: heli- ja videostuudiod, öösaal, mänguarvutid, 3-D-printerid, „võimas rühmatööruumide koosus“ jne. See kõik peaks Siuru juhi Aavo Koka sõnul endast kujutama maailmatasemel meelelahutuskeskust, kus, nagu ridadelt ja nende vahelt välja loen, raamatud taanduvad üha rohkem ainult dekoratsiooniks.

Muidugi jõnksatab kirjandust armastava inimese süda - ahah, nii et Siurustki saab järjekordne supermarketi tüüpi asutus, mäherdusteks on äriliste argumentide sunnil juba muutunud kõik suuremad raamatupoed?

Kui seda kultuuriajakirjanikust sõbraga arutasin, arvas ta, et raamatukogu võiks olla heas mõttes vanamoodne koht - kindel oaas, mida Zeitgeist ei puutu. Vastu hakkab mõte, nagu olekski raamat kopitanud muinsus, mis rahvast ilmaaegu eemale hirmutaks ja et seetõttu tuleb trummi taguda, et tegelikult saab raamatukogus ka palju lõbusamaid asju teha.

Kui niigi kardame, et raamatud jäävad ühel hetkel moodsale tilu-lilule alla, miks siis Kulka toel seda protsessi veel kiirendada? Siuru (varem tuntud SÜKU nime all) maksumus, mis pidi alles mõned aastad tagasi olema 73 miljonit, on nüüd paisunud 92 miljonini ja lõppu pole vist veel näha.