Näen kõrget suursuguse hoiaku ja valge juuksepahmakuga naist. Tal on pikad tugevad jalad ja kaunijoonelised käed, mille väljendusrikkust iial kiitmast ei väsitud. Käed olid Ella Ilbaku kui instrumendi hing. 1994. aastal võetud fotol istub Ilbak Michigani haigla-hooldekodu toas suure voodi kõrval, pisike kui laps, roosas hommikumantlis. Kenasti naeratav, luukõhnad käed põimitult süles. Nii ilus on ta. 100-aastane tantsijanna, käed väsinud "leekimast", jalad liikumast ja nüüd ka mõte eluvaimu ergutamast.
Seitsekümmend seitse aastat tagasi astus Ilbak esimest korda kodupubliku ette, heast kaaslasest Friedebert Tuglasest julgustatuna. Seljataga olid plastilise tantsu stuudiumid Tartus ja Peterburis. Ees ootas Pariis.
Tantsulava oli lihtne - vaip ja kardinad. Klaveril saatis Erika Franz. Tantsijanna riietus koosnes vabalt voogavast tuunikast või muist lihtsal viisil ümbermähitud palakaist. Esinemine publiku ees oli Ilbaku jaoks väga intiimne jagamine hingest hinge, südamest südamesse. Ta kohmetub, võttes vastu oma esimest aplausi ning kirjutab hiljem:
"Ma tunnen, et mul ei ole vähimatki midagi "oma". Kõik on antud. Kui ma selle antu kallal ennast vaevan, siis ei ole see mingi teene, see vaev on just, mis mind elavaks teeb, mis on koguni elutarviline ja selle eest ei või ma lavale minna ja kummardada: tänan, et teile meeldis."
Individualismi ajastu
Aastail 1920-1940 oli sõna "tants" paljutähenduslikum kui praegu. Vaba tants, plastika, paljasjalgne tants, ekspressiivne tants, tants profiilis, vana-kreeka tants, india tants, egiptuse "vaasitants", mustade tants Aafrikast, rahvatants - kõik need uued suunad paiskusid värskendavana ja eluõigust nõudvana publiku ette. Tantsuajaloos oli individualismi ajastu, vallapäästjaks Isadora Duncan oma võimsa isiksuse ja masse haarava maagiaga. üksiklasist tantsukunstnikke "ärkas" kõikjal, pakkudes vähem või rohkem edukalt midagi ainult neile omast, seninägematut. Vähesed jäid püsima, veel vähesemad lõid koolkonna. Senine tantsumaailma ainuvalitseja Ballett leidis end kõrvuti uustulnukast rivaaliga, mis mõjus tervistavalt ka vanale heale klassikale.
Lugedes tolleaegset kriitikat, jääb mulje, et tantsu mitmesugused vormid leidsid Eesti publikult tunduvalt rohkem tähelepanu ja osavõttu kui praegu, mil tants on sügavas unes.
Neid, kes näinud Ilbakut tantsimas, peaaegu enam pole. Salme Reek meenutab, kuis 14-aastaselt nähtud tantsuetendus ta "läbi raputas" ja kustumatu elamuse jättis.
Kahju, et ei võetud kuulda Henrik Visnapuu üleskutset jäädvustada Ella Ilbaku looming filmilindile. Visnapuu: "Tantsulooming on seotud momendiga. Kui väsib või kaob tantsija, kaob ka looming. Ella Ilbaku parimatest tantsudest tuleb valmistada kultuurfilme ja hoida alles." (Postimees, 1924)
Oma suurt ülesannet täitis Ilbak üksi, ilma pere, laste ja õpilasteta. Kooli kooli ei loonud ta kunagi, selleks pidas ta lavaelamust liiga väärtuslikuks. Elu tuksus vaid selles hetkes - olla siin ja praegu.
Tuglas: "Issand Jumal, sa kõnnid ju elust läbi nagu klaasseinte vahel. Kõike sa näed ja mõistad, ja ometi ei ela sa seda mitte..."
Tants köitis kunstirahva meeli
Ilbak elas etendustes ja inimestes, pidevalt teel Helsingist Stockholmi, Roomast Budapesti, Jeruusalemmast Kairosse, vahel sekka ka Tartust Tallinnasse. Head sõbrad elasid pea kõik väljaspool kodumaad. Ilbak oli tõeline kosmopoliit, igavene otsija, rändur, kes küll armastas kodumaad, kuid armastas veel midagi muud nii, et pidi tantsides seda otsima.
Tantsukriitikat kirjutasid tol ajal põhiliselt kirjanikud: Suits, Tuglas, Visnapuu, Semper, Adson, Raudsepp. Kujutlegem vaid kõiki neid helgeid päid Werneris elavalt diskuteerimas noore "tantsitari" üle! Noorim kunstiharu köitis edumeelse kunstirahva meeli.
Henrik Visnapuu: "Ilbak on kahtlemata omaette tantsijanna Euroopas, karakter, mõtleja ja looja, kes jälgib kindla iseteadvusega oma suunda."
Friedebert Tuglas: "Meil on siin tegu isikuga, kes on end painutanud omapärase filosoofilise ja kunstilise distsipliini alla. See distsipliin ja psühholoogiline pingutus oleks ka siis väärtuslik, kui asjaomane isik plastilise tantsuga tegemist ei teeks. Tantsus oleksid aga ilma sarnaste tagatisteta meie lootused liivale rajatud."
Hugo Raudsepp (Milli Mallikas): "Ella omab haridust ja intelligentsi, mida "jalgade rütmile" mõnel pool peetakse kui mitte ülearuseks, siis vähemalt kõrvalise tähtsusega olevaks. Tantsijanna, kes head ja haritud eesti keelt kirjutab... kas see ei ole "sensatsioon"?"
Olgu Milli Mallikalt ka lõpusõnad: "Ella Ilbak kui moderntantsijanna on ihuks saanud luuletus klaveri saatel - ega Sa pettunud ole, Hans?" Kas meil on olnud midagi puudu?
KADI VALGMA
