Eesti Naisliit 75

Eesti naisliikumine tekkis ühes iseseisvusmõttega. Kui Tartu naisselts kutsus 1917. aasta kevadel kokku naiskongressi, kogunesid Tartusse paarikümne uue seltsi esindajad. Et ettevõtmiseks aeg küps oli, kinnitab asjaolu, et kõik üheksa referaati käsitlesid valdkondi, mis kujunesid kaheks aastakümneks meie naistegevuse põhisuundadeks. Kõige põhimõttelisemalt astus üles Tartu seltsi ajakirja toimetaja Marie Reisik, nõudes naistele ühesuguseid õigusi meestega. Petrogradist saabunud Helmi Jansen pani ette naiste keskorganisatsiooni loomise, et koos töötada naise arendamiseks ja teda piiravate kodanlike seaduste kõrvaldamiseks.

Naiste kutseharidus

Kuid järgnenud pöördelistes sündmustes jätsid naised oma erihuvid ega rõhutanud neid 1919. aasta kevadel tööd alustanud Asutavas Kogus, kus 120 saadiku seas oli lõpuks kaheksa naist. Nende algatusel tuli 1920. aasta novembris kokku teine ülemaaline naiskongress, et asutada Eesti Naisorganisatsioonide Liit, mis juba enne oli kutsutud astuma Rahvusvahelise Naisliidu liikmeks. Liit pidi seisma väljaspool parteisid ja usulahkusid. Juhatajaks valiti Marie Reisik.

Poliitilised õigused, mis oli endiselt paljude maade naisliikumise põhieesmärk, said eesti naised kätte suurema võitluseta. Aga kehtiv Balti eriseadus jättis naise mehe eestkoste alla. Nüüd tõusis päevakorda perekonnaseaduse muutmine, milleks Asutava Kogu naissaadikud olid kokku pannud vastava eelnõu peamiselt Taani eeskujul. Riigiisad ei võtnud küll naiskongressi resolutsiooni kuulma põhjendusega, et kogu tsiviilseadustik tuleb muutmisele.

Kuid Naisorganisatsioonide Liidul oli hulk praktilisi küsimusi lahendada. Alustati tervishoiualaste loengute, käsitöö ja majapidamiskursuste korraldamisega üle maa. Laiemaks sihiks oli üldse naiste kutsehariduse korraldamine. Erilist tähelepanu pööras Naisorganisatsioonide Liit selgitustööle Petserimaal, kus seati sisse kaks emade ja laste nõuandepunkti. Niisuguseid nõuandepunkte tekkis mitmes linnas. Ka hoolekandeseaduse vastuvõtmisel arvestati Naisorganisatsioonide Liidu parandusi, eelkõige vallaslapse õiguste osas. Tulemuste poolelt suutis kirjastuskomisjon välja anda kaks liidu tööd tutvustavat aastaraamatut ning 1926. aasta lõpust hakkas ilmuma oma häälekandja Naiste Hääl.

Kitsas toetuspind

õigupoolest oli Naisorganisatsioonide Liidu toetuspind kitsas. Asutati see ju keskusena kindlas usus, et naisseltse tekib kiiresti juurde. Kuid kolmanda naiskongressi ajal loeti kokku vaid 30 kohalikku seltsi, neist liitu kuulus 22. Seejuures ei arvestatud aga mitmel pool oma osakondadega esindatud Eesti Naiste Karskusliitu, mis andis välja ajakirja Eesti Naine.

Ent populaarsemaks ajakirjaks muutus hoopis maanaistele mõeldud Taluperenaine. Kui siis maal hakkas arvukamalt tekkima maanaiste seltse ja nende koondamiseks asutati Eesti Maanaiste Keskselts, ületas see liikmete arvult varsti Naisorganisatsioonide Liidu. Mõlema eesmärk oli sama: parandada naise õiguslikku, vaimset ja majanduslikku olukorda, ainult Maanaiste Keskselts tahtis seda teha kodukultuuri tõstmise läbi ja rõhutas rahvusliku vaimu kasvatamist. Lõhet pidi siluma liidu juhatuse liige Linda Einbund (Eenpalu), kes, ise taluperenaine, sai ka Maanaiste Keskseltsi juhatusse. Kokkulepe tingis aga liidu põhikirja muutmise, nii et ülemaalised naiskoondised kollektiivliikmena liitu astusid ja nende esindaja kuulus juhatusse. ühtlasi muudeti nime ja sellest ajast kõneleme Eesti Naisliidust.

Lahkarvamusi siluti veel neljandal naiskongressil 1930. aastal. ühtehoidmine oli seda vajalikum, et Riigikogus pidi viimasele lugemisele tulema perekonnaseaduse eelnõu ikka vanal naist ahistaval kujul. Selle peatamiseks asus Naisliit koguma allkirju. Eesti naisliikumise suurpäevaks võib pidada 2. juunit 1931, kui kõigi ülemaaliste naiskoondiste, ka saksa, vene, rootsi ja juudi naiste esindajad andsid riigivanemale üle naiskoondiste märgukirja nõudega perekonnaõigus uuesti läbi töötada abielupoolte üheõigusluse alusel. Märgukirjale anti üle 30 000 allkirja. Perekonnaseadus jäi vastu võtmata.

Majanduskriis tõi argimured. Naisliit jätkas kursuste ja raadioloengutega, kuid aina õhemaks jäänud Naiste Hääl lõpetas ilmumise. Siiski, 1932. aastal pääses Riigikokku kuuest naiskandidaadist kaks - Marie Reisik ja Julie Steinmann. Omal ajal oli Naisliidu ettevõtmisel püstitatud sammas meie esimese feministi Lilli Suburgi kalmule. Naisliidu algatusel, aga ühes teiste organisatsioonidega avaldati 1934. aastal koguteos Anna Haava, Miina Hermanni ja Aino Tamme juubeliks.

Kodumajanduskoda

1935. aasta lõpul toimus suure pidulikkusega viies naiskongress. Ettekanded keskendusid naise ülesannetele kodus ja noorsoo kasvatamisele. Raamatuaasta tähistamiseks oli vaadata näitus "Raamat ja kodu". Sel ajal arvestati Eestis umbes 40 000 organiseeritud naisega, kuid neist 20 000 kuulus Maanaiste Keskseltsi ja 5000 Naiskodukaitsesse.

Naisliidu suureks saavutuseks oli samal aastal asutatud Sotsiaal- ja Kodumajandusinstituut M. Reisiku juhatusel, kuna hoolekogu eesotsas seisis kõiki Eesti naiskongresse juhatanud Johanna Päts. Instituudi loomine sai võimalikuks ainult tänu riiklikule toetusele. Naisi ei saanud ometi kõrvale jätta, kui riigis oli esikohale seatud rahvustervikluse nõue. Nii kutsutigi muude kutsekodade kõrval 1936. aastal ellu Kodumajanduskoda. Esinaiseks nimetatud L. Eenpalu pääses seeläbi ka uue põhiseaduse alusel moodustatud Riigikogu teise koja liikmeks. ühelt poolt oli Kodumajanduskoja moodustamine midagi päris ainulaadset. Sellega tunnistati vähemalt vormiliselt naise tööd kodus, mida Naisliit oligi taotlenud. Kuid teiselt poolt kaotas naisliikumine oma iseseisvuse.

Igal juhul suurenes tunduvalt riiklik abi naistööle. Seda jagus Kodumajanduskoja kaudu ka Naisliidule. Viiekümne palgalise nõuandjaga jõuti aastas korraldada paarsada kursust, lisaks loengud. Otse Kodumajandusinstituudi tarvis ehitatud suur hoone Tõnismäel võimaldas avada uusi klasse. Kadriorus avas aga Naisliit internaadi maalt linna õppima tulnud tütarlastele. Naisliidu eesotsas seisid küll vanad liidrid, kuid tegutseti noorusliku õhinaga. Tööväli oli jaotatud. Maakohtades teotses Maanaiste Keskselts, linnades Naisliit, kelle üksikliikmete arv tõusis juba 10 000-ni. Naisliidu kanda jäi ka Eesti naiste esindamine rahvusvaheliselt.

Esimesel nõukogude okupatsiooniaastal mitte üksnes suleti kõik Eesti Vabariigis tegutsenud Eesti Vabariigis tegutsenud naisorganisatsioonid, vaid paljud naistegelased ka küüditati. Suur osa lahkus kodumaalt sõja lõpul. Alles uus vabadusliikumine ärgitas naisliikumise traditsioone üles võtma. Eesti Naisliit taastati 1989. aastal.

SIRJE KIVIMäE