Eestisse on saabumas eralennukite ajastu
See aeg pole kaugel, kui Eestis läheb taas hinda lennusport ning eralennukid muutuvad osaks kõrgklassi igapäevaelust. Eestiski pole see võimatu.
Eesti Lennunduse Föderatsiooni president Ants Vadi on I klassi sõjaväelendur, kes lõpetas Nikolajevi Merelennuväekooli 1952. aastal. Auastmelt on ta major.
Ants Vadi on lennanud rohkem kui neli tuhat lennutundi. Alates 1960. aastast oli ta kümme aastat Eesti Aeroklubi ülem. 1990. aastast kuni tänapäevani on ta Eesti Lennunduse (ka lennuspordi) Föderatsiooni (ELF) president.
Millega tegeleb Eesti Lennunduse Föderatsioon?
Alates 1992. aastast oleme taas Rahvusvahelise Lennunduse Föderatsiooni (FAI) liige. Enne sõda kuulus sellesse ühendusse ka Eesti Aeroklubi. ELF-i kuuluvad praegu Tallinna, Pärnu, Nurmsi Aeroklubi, samuti mudellennuklubid. Näiteks võiks tuua Tartu, Lendava Tähe ja Tallinna klubi.
Meil on üle poolesaja lennuaparaadi AN-2, Vilgad, plaanerid jne. Otseselt me neid ei halda, nad on klubide kasutuses, kus tegelik lendamine peabki toimuma. Meil on ka üle paarisaja eri tüüpi langevarju.
Võiks öelda, et ELF on võimas organisatsioon, mis võiks Eestile pakkuda välja terve õhudessantväe?
Võime küll, kui kaitsejõud on sellest huvitatud.
Kuidas valmistatakse ette eesti lendureid?
Praegu on sellega tõsiseid raskusi. Mitte sellepärast, et me ei suudaks, vaid meil puudus või puudub õige lennunduspoliitika.
Enne sõda said mitmed Eesti õhujõudude lendurid harjutada lennuklubides. Nimetagem lendureid Abram, Palu, Nõmmik või teise põlvkonna omasid Taur, Trikkel, Porro, Kiisa.
Samuti on lennuklubide kasvandikud purilendurid Saar, Pauer, Laan, Viikmaa, Uibo jt.
Kas peamiseks raskuseks on üldine rahapuudus?
Ei, ma ei ütleks. Lennundusele on seda viimasel ajal antud üle mõistuse palju. Küsimus on selles, kelle huvides ja kuhu lennuamet (LA) raha suunas. Seda on ebaotstarbekalt kasutatud.
Näitena toon meie peaministri sõnad Tartu külaskäigu ajal: ühe lenduri koolitamine lennukolledzhis on vähemalt kümme korda nii kallis kui ühe juristi või arsti koolitamine Tartu ülikoolis, seejuures jääb lõpetanutest lennundusse tööle vaid kümnendik.
Täpsustamata andmetel lõpetas Tartu lennukolledzhi 34 algastme lendurit, nendest on lennundusse tööle asunud kolm. Seega Tartu lennukolledzh valmistab maailma kõige kallimaid lendureid?
Meil klubides pole tarvis ette valmistada lendureid hulgi, vaid vajaduse järgi. Viga on lennukoolituse monopoliseerimises. Hiigelsummasid eraldatakse ja "jagatakse" valikuliselt lennukolldezhile. Selline käendus pole kindlasti Eesti riigile ega lennundusele kasulik.
Kas ja kus on teie arvates väljapääs?
Lennunduse arendamine nõuab kindlat plaani ja reegleid. Tuleb määrata need piirid, milleni peab Eesti lennundus arenema. Seda peab ühest punktist juhtima. Tuleb ellu kutsuda organ, kuhu peavad kuuluma kõik asjast huvitatud - õhujõud, lennufirmad, era- ja sportlennundus. Nimetatagu seda näiteks lennunduse arenduskoguks.
See tegutses edukalt Eesti ajal ja taasloodi minister A. Meistri käskkirjaga 10.03.94. Pärast kolme koosolekut "läks" see varjusurma. Uue transpordiministri K. Kuke tööleasumisega on märgata olukorra ümberhindamist. Koostöö on paranenud ka ohutusteenistusega (G. Jakobson).
Mida teha, et ELF poleks lennukolledzhi vaene sugulane?
Võimaluste piires püüame taastada Eestimaa au mudellennunduse alal, mis kunagi vastas maailma tasemele. 1991. a. T. Mardna püstitatud maailmarekord tuleb ületada.
Klubides peaks taastama nii mootor- kui purilendurite kui ka kergelennukite erapilootide ettevalmistuse. Minu arvates on Eestis registreeritud kaks eralennukit, ja jõukuse kasvuga tõuseb vajadus eralendurite järele.
Pole välistatud, et leiame sellest huvitatud sponsori, sest meie ettevalmistus on kõige odavam, ja ainsana Eestis on meil ka võimalus oma lennutaset säilitada ja tõsta.
Kui kellelgi tekib soov osta või ehitada lennuk ja õppida teie juures lenduriks, kas see on võimalik?
On küll. Meie aadress on Tallinn, Narva mnt 150/30, tel 237 303.
KALJU SEENEMAA
