Harry usaldab oma koera silmi

ELUS ABIVAHEND: juhtkoer viib pimeda inimese kodust välja

Autojuhtidel pole kannatust teed anda

Viljandi perearstikeskuse massöör Harry Kare (24) kustutab vastuvõtutoas tule ja saadab viimase kliendi ukseni. Kapi taga on jõudnud suur pruun labrador Boy end hääletul istukile ajada, lootusrikas pilk silmis. Kas nüüd? Peremehe koduteele juhatamine on Boy vastutus, sest ta ei ole mitte ainult sõbra, vaid ka silmade eest. Uksele koputatakse. Juhtkoer heidab kannatlikult ja niisama hääletult oma asemele tagasi. Harry paneb tule põlema. Uus inimene võib sisse astuda. Tööd tehes arvestab Harry sellega, et vaikus võib kliendile ebamugav tunduda. Et seda vältida, paneb ta mängima rahuliku lõõgastava muusika ja vestab muditavatele naljalugusid elust enesest. Koer laseb tukastamiseks silma kinni.

Edu saladus pimedates silmades

Massööriks õppis Harry Tallinnas juuksurite-kosmeetikute erakoolis. ”See on minu unistuste elukutse,” tunnistab noormees.

Harry nägemine hakkas halvemaks muutuma juba lapseeas. Ootamatult haigestus poiss silmahaigusesse klaukoomi, mille taga-järjel saabus pimedus. Harry oli siis vaid 12-aastane. Ta jõudis ära näha päikese ja sai aimu sellest, millised on põhivärvid. Kuid kogu ümbritsevat maailma, selle olemust ei osanud ta siis veel endasse ahmida. ”Täiskasvanudki ei tea tihtipeale, mis on maailm ja elavad väljaspool reaalsust – laps ei tea seda ammugi,” ütleb Harry mõtlikult.

Harry ema Valentina Kare ei taha poja pimedaks jäämist meenutada. Haletsust maha surudes sundis naine poega ka pimedana kodutöid tegema. ”Alguses ei tahtnud Harry midagi teha, varsti palus aga, et õpetaksin teda puid lõhkuma. Siis hakkas minul kõhe,” räägib ema. Poiss õppis puude lõhkumise selgeks ennast vigastamata.

Massöörikski sai Harry tänu ema sundimisele ja julgustamisele, usub üks perekonnatuttav.

Klientidest Harryl puudust pole. Ta on märganud, et naisi käib tema juures siiski rohkem kui mehi. ”Ilmselt tulevad naised minu juurde julgemini ka seepärast, et ma ei näe,” muigab Harry vaikselt oma äri edu ”saladuse” üle.

Tööle koos koeraga

Harry ei tee oma tööd üksi. Tööle tuleb ja lahkub sealt ta koos oma juhtkoerast saatjaga. Armi, keda Harry kutsub hellitavalt Boyks, on noormehele silmade asemel. ”30 protsendi ulatuses,” täpsustab Harry. Ja selgitab, et valge kepp kõikidest takistustest ei hoiata, juhtkoer peab aga pimeda mööda viima veelombist, tänavaaugust, puuokstest või mistahes tõkkest.

Boy oli pooleteiseaastane, kui nad Harryga kohtusid. ”Ma vajasin koera, et vabamalt ringi liikuda, ja sõpra, kes kuulaks ära mu mured,” ütleb mees. ”Püüan tedagi mõista.”

Boy on tõeliselt maias, mida on ka tema ümarast kogust märgata. ”Kuna tal on isase koera rõõmud ära võetud, on ta ainevahetus pisut korrast ära,” selgitab Harry. Paraku ei või pimedate juhtkoeri jätta samasooliseks, sest muidu võivad poiss-koerad emase lõhna tundes lihtsalt ära joosta, ja vastupidi. Kuna labradoril on kolm korda aastas innaperiood, oleks ta kolm kuud aastas ”kasutamiskõlbmatu”.

Ka peab juhtkoer olema kasvatatud nii, et ta pimeda juurest kasse või teisi koeri taga ajama ei tormaks. Sellist tempu ei või korralik juhtkoer endale kunagi lubada.

Tänu Boyle ei ole Harry oma teistest pereliikmetest enam nii sõltuv kui varem. Ta on Boyga kahekesi rännanud Tallinnas, Tartus ja teisteski linnades. ”Kui ma ise teede ristumiskohti ja kulgemise marsruuti tean, siis saab hakkama,” kinnitab Harry.

Koer liigub antud käskluste: parem!, vasak!, või teed ületades üle! järgi. Boy teab juba täpselt, kuhu ta peab minema, kui antakse käsklus ”lähme tööle” või ”koju”.

Apsakaid võib muidugi juhtkoera töös ette tulla. Näiteks kui peremees vajub mõttesse ja laseb koeral omasoodu jalutada. Nii sattus kord hätta ka Harry. ”Türil rongilt maha tulles ei jälginud ma täpselt koera liikumist ega pannud tähele, kuidas ta oli vaikselt kurvi võtnud ja metsa suundunud,” meenutab Harry. ”Ekslesime vihmase ilmaga kaks tundi metsas, enne kui koju jõudsime. Siis rõõmustasime mõlemad – tema kondi ja mina kuuma vanni üle.”

Koera bussisõit maksab täishinda

Probleeme tekib kohvikutes ja teatris ning supelrannas, kuhu koera reeglina kaasa võtta ei tohi. Sellistesse kohtadesse minnes peab Harry Boy koju jätma ning ema või õe saatjaks paluma.

Tänaval teevad tumedates prillides noorele mehele muret autojuhid, kes isegi rakmetes koera nähes ei leia aega, et teed anda. Harry sõnul on sõidutee ületamine pimeda inimese jaoks kõige raskem ülesanne. Autod peatuvad vaid viivuks, kuid pime tahab olla täiesti kindel, et talle teed antakse, enne kui ta seda ületama hakkab ning seetõttu viivitab astumisega. Keegi pimedatest ei taha oma kalli koera elu ega ka enda tervist ohtu seada. Ometi on see oht iga kord.

Juhtkoeraga liikuvate inimeste probleemiks on ka ühistranspordi kasutamine. ”Kõik sõltub muidugi bussijuhi vastutulelikkusest,” nendib Harry, ”kuid tal on kohustus koera sõidu eest täishinda küsida.” Harry ise saab oma esimese invaliidsusgrupiga tasuta sõita, kuid tema sõbrast abivahend mitte. Harry üritab siiski juhtkoerte kasutajatele välja võidelda ametliku loa, mis tunnistaks juhtkoerad pimedate abivahendiks ja annaks neile kasvõi sõidusoodustuse, kui mitte prii küüdi.

Kui Harryl jääb mõni klient päeva sees tulemata, viib ta Boy parki ja laseb rakmetest lahti. Harry ei näe, kuidas koer oma vabadushetki naudib. Aga ta teab pimesigi, et piisab tal vaid sõpra hüüda, kui see truult ja hääletult tema kõrvale naaseb.