Väliseesti mees tutvustab eesti viikingeid

Priit Vesilind kirjutab National Geographicule kuni 200 tuhat dollarit maksvaid artikleid

National Geographicu eestlasest ajakirjanik leidis oma uurimusartikli jaoks Saaremaalt autentse viikingite paadipõletamise rituaali. Jaanipäeva paiku viibis väliseestlane Priit Vesilind (55) Saaremaal, kus 23. juuli õhtul ehtne paat põlema süüdati. Saaremaalt kogutud muljed kavatseb Vesilind liita kokku materjaliga viikingite elu kohta tuhat aastat tagasi, mida ammutab 14 maalt. Aastaks 2000 peab uurimus valmis olema ja ilmuma ajakirjas National Geographic 27 leheküljelises mahus.

“On väga vähe inimesi, kes saavad aru Eesti ja viikingite seosest, sest paljud lood viikingitest on inglaste ja skandinaavlaste kirjutatud,” põhjendab Vesilind eestlaste toomist oma uurimusartiklisse. “Igas kirjutajas ja arheoloogis on natuke rahvuslust. Kuna Eesti ning üldse Ida-Euroopa oli 50 aastat väljaspool akadeemilise maailma haardeulatust, pole selgunud Eesti koht viikingite ajastus 1000 aastat tagasi.”

President Meri andis paadipõletamise idee

Vesilind on uurimuse käigus välja selgitanud, et mõned autentsed paadipõletamise rituaalid on alles veel Soomes. ·otimaal korraldatakse samasugust näitemängu turistidele mõeldud viikingite vaatamisväärsuste juures. Kostüümides näitlejad põletatavad spetsiaalselt selleks ehitatud valepaati.

“Paat oli viikingite elu võtmeelement, mis aitas neil oma valdusi laiendada,” seletab Vesilind. “Paadiga sõideti Inglismaale, Prantsusmaale, Islandile, Gröönimaale ja lõpuks ka Ameerikasse.”

Idee pikkida viikingite artiklisse autentset paadipõletamise rituaali pärineb Eesti presidendilt Lennart Merilt. 20 aastat tagasi sattus Priit Vesilind vaatama Meri dokumentaalfilmi “Liivimaa rahvas” ning jättis nähtu edaspidise kasutamise huvides meelde. Sõprus presidendiga ulatub juba aastate taha, kui väliseestlasest ajakirjanik esimest korda kavatses sünnimaast National Geographicusse artiklit kirjutada.

Esimest korda astus Priit Vesilind taas kodumaa pinnale 1971. aastal huvireisi käigus Helsingisse. Ta otsustas koos abikaasaga tulla vaatama sünnimaad, kust oli sunnitud lahkuma pooleteiseaastasena 1944. aasta küüditamise käigus. Kaheksa aastat hiljem tuli Vesilind Eestisse tagasi, et kirjutada artikkel isakodusse naasmisest. Toonane käik sotsialismimaale sai võimalikuks suuresti tänu kunagisele VEKSA ja Lennart Meri toetusele.

Sellest ajast suhtlevad Vesilind ja Meri omavahel, jaanipäeva-aegsel Eesti-külastusel veetis ajakirjanik mõne puhkehetke koos vana sõbraga. “Omavahel ei räägi me poliitikast ja asjadest, mis talle muret teevad, vaid pigem filosoofiast ja kirjandusest,” kõneleb Vesilind sõprussuhtest.

Rändab ringi koorem õlul

National Geographicusse on Priit Vesilind kirjutanud 1988. aastal artikli Balti merest ja 1991. aastal kolmest Balti riigist. Peale Eesti iseseisvumist on Vesilinnu kodumaakülastused sagenenud, sest talle on tagastatud isamaja Pirital.

Washingtoni lähistel Pennsylvanias elav Priit Vesilind on õppinud inglise keelt ja kirjandust Colgate Universitys ning kaitsnud magistritööd ajakirjanduse ja fotograafia alal. Töötanud mõne aasta spordiajakirjanikuna, asus Vesilind 1973. aastal täiskohaga ajakirjanikuna tööle maailma populaarseima loodusajakirja National Geographic juures. Vesilind on töö tõttu viibinud kõikidel maailma mandritel. Ainsad paigad, kuhu ta veel sooviks minna, on Gröönimaa ja Uus-Meremaa. 25-aastase tööstaaÏi jooksul on ta kirjutanud ajakirja umbkaudu 30 artiklit.

Ajakirjanik ise peab oma tööd väärtuslikuks ja tähtsaks, sest erinevalt tavalistest ajalehereporteritest on National Geographicu ajakirjanikel aega ja võimalust asjadele sügavuti läheneda. Tavaliselt ilmub ajakirjanikelt, kes kulutavad palju aega reisimiseks ja uurimiseks, kaks–kolm lugu aastas. Kuid lõpptulemus, mis võib olla 30 lehekülge pikk, peab olema väga heal tasemel.

“Rändame ringi, koorem õlgadel,” pajatab Vesilind. “Ühel õlal on vabadus teha, mida iganes soovid ja teisel kohustus jõuda vajaliku lõpptulemuseni. Nende kahe õla vahel peab valitsema taskaal ning selle säilitamine toob endaga ka stressi kaasa.” National Geographicu ühe uurimusartikli eelarve küünib 200 tuhande dollarini.

Raamatu materjalist sünnib üksainus artikkel

Kõige raskem protseduur artikli valmistamise juures on kogutud materjali seast vajaliku väljaselgitamine, sest andmeid teema kohta jaguks tavaliselt terve raamatu tarvis. “Kõigepealt tuleb kõik teadmised hetkeks peast minema pühkida ja püstitada küsimus, mida ma tahan öelda,” kõneleb Veslilind. “Arvestama peab ka seda, et inimesed eelistavad 90 lehekülje asemel lugeda 30.”

Vesilinnul on kodus keldris kõik artiklitest välja jäänud materjalid alles. Virna on laotud pea 40 kasti, millele on hoolikalt kleebitud sildid “Brasiilia”, “Arktika” jne. Vesilind aga ei usu, et ta kunagi kogutu põhjal mõne raamatu kirjutab, sest materjal aegub.

Tööd viikingite artikli kallal alustas Vesilind veebruaris. Novembriks peab vajalik materjal koos olema. Läbi tuleb kuulata kõik lindid intervjuudega, need arvutisse lüüa ning seejärel artikkel valmis kirjutada. “Siis istun tühja tundega kõhus helendava ekraani ette,” muheleb Vesilind. “Kuid igaüks võib ju reisida ja vestelda, mulle maksatakse kompuutri ees istumise ja artikli kirjutamise eest.”