Eakate inimeste heaolu ja toimetuleku toetamiseks on vanuripoliitika komisjon välja töötanud Eesti vanuripoliitika üldkontseptsiooni, mis pärast laiemat arutelu esitatakse valitsusele heakskiidu saamiseks. Vanuripoliitika komisjoni liikme, sotsiaaltöö professori Taimi Tulva selgitusel on kontseptsiooni sügavamaks mõtteks aidata kaasa sellele, et Eestist saaks ühiskond kõigi jaoks. “Ühiskond koosneb eri vanuses inimestest, kellel peab sõltumata oma east olema võrdne võimalus selle ühiskonna elust osa saada,” rõhutas Tulva.

Eakad naised üksi

Eesti nagu kogu muu maailma elanikkond vananeb pidevalt. Meie probleeme teravdab veelgi asjaolu, et ühena vähestest Euroopa rahvastest pole eestlased suutnud taastada Teise maailmasõja eelset rahvaarvu. Alates 1990-ndate algusest, mil sündivus on pidevalt vähenenud, on Eesti rahvastik vananenud mitu korda kiiremini kui Lääne-Euroopa maades. Sealjuures on üksildasi vanu naisi Eesti eaka elanikkonna hulgas suhteliselt rohkem kui üheski teises Euroopa riigis.

Demograaf Kalev Kattus on viidanud vanade inimeste arvukusele kui Eesti lähima kümne aasta tõsisemaile sotsiaalprobleemile. Tema ennustusel kasvab sotsiaaltöötajate koormus ka seetõttu, et sunnitud pensioniiga jõuab tööpuuduse tõttu kätte kolm-neli aastat enne õiget aega, mis kahandab oluliselt inimeste võimalusi ise toime tulla.

“Vanuripoliitika üheks peamiseks ülesandeks olekski neid probleeme ennetada või vähemalt leevendada,” selgitas vanuripoliitika kava üks autoreid Taimi Tulva. “Seda nii pensionikorralduse, mitmekesiste sotsiaal- ja tervishoiuteenuste pakkumise kui ka aktiivse elu elamise võimaluste loomise kaudu.” Tulva hinnangul on oluline, et inimestele teadvustataks mitte ainult vanema eluea probleeme, vaid ka võimalusi lõpuni täisväärtuslikku elu nautida. “Seda võib nimetada ka edukaks vananemiseks,” lisas ta.

Vanuripoliitika paneb paika tegevussuunad järgmistes valdkondades: perekond ja ümbritsev keskkond; tervishoid ja hoolekanne; töötamine ja toimetuleku tagamine; haridus, kultuur ja sport; valitsusevälised organisatsioonid ja eneseabi; teave, statistika ja uuringud; regionaalne ja rahvusvaheline koos-töö.

Abiks iseendale

Tegevuskava läbivaks põhi-mõtteks on igati toetada eakate iseseisvat toimetulekut. “Eestis on veel võõras mõte, et inimesi tuleks tööl hoida, kui nad tööd teha tahavad,” tõdes Tulva. “Ent töö annab nii võimaluse ennast ise ära elatada kui ka elada aktiivset elu, mis pakub emotsionaalset naudingut ja lükkab edasi psühhosotsiaalset vananemist.” Ka on eakatel ettevõtte arengusse anda hindamatu kogemuslik panus.

Vanuripoliitika tegevuskava koostajad soovitavad soodustada pensionieas töötamist, luues võimalusi töötamiseks osalise tööajaga ja eakatele sobivamates tingimustes.

Seejuures peaks töötav pensionär saama tulumaksuvaba täispensioni.

Vanuripoliitika kontseptsioon tähtsustab eluaegset õppimist, rõhutades, et ka vanematel töötajatel on õigus saada täiendkoolitust ja vajadusel ümberõpet. “Mingil juhul ei tohiks diskrimineerivalt suhtuda pensionieelikutest tööotsijaisse,” ütles Tulva.

Igati tuleks toetada rahvakoole ja nn seenioride ülikoole, kes teadmiste andmise kõrval õhutavad ka eakate huvitegevust. Palju saavad eakate elu mitmekesistamiseks ära teha nende oma organisatsioonid ja kohalikud omavalitsused, kultuuriasutused ja päevakeskused, osutatakse kontseptsioonis. “Kui me ärgitame eakaid koos käima päevakeskuste ringides ja klubides, toimib see omamoodi eneseabina – üheskoos aktiivselt tegutsedes aitavad vanurid nii iseennast kui ka teisi omaealisi,” selgitas Tulva.

Vanaduspõlv kodus

Eesti seadused panevad kohustuse hoolitseda abivajava vanuri eest perekonnale. Üksikul vanuril on õigus toetust saada riigilt ja kohalikult omavalitsuselt, kinnitab kontseptsioon. Samas rõhutatakse, et toetust vajavad ka pered, kes oma eakate liikmete eest hoolt kannavad. Omavalitsused peaksid neile võimaldama sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid, ent vajadusel ka rahalist toetust ning põetus- ja hooldus-alast õpetust. Kontseptsiooni järgi loetaks pensioni arvestamisel vanuri eest hooldamiseks kulunud aastad samaväärseks töötatud aastatega.

“Tähtis on, et vanur saaks võimalikult kaua elada oma kodus,” rõhutas Tulva. Kui vanur vajab aga pidevat kõrvalabi, võiks ta paigutada kodule kõige lähemasse hooldekodusse. “Talle peab jääma alati võimalus soovi korral koju tagasi pöörduda,” ütles Tulva.

Tegevuskavas seisab, et hoolekande- ja tervishoiuasutused peaksid muutuma senisest vanurisõbralikumaks. “Ka hooldekodus elades on inimesel õigus ise oma elu üle otsustada,” selgitas Tulva.

Kõigil vanuritel on õigus nii ambulatoorsele arstiabile kui ka haiglaravile. “Vaatamata eale ja võimekusele peab neil olema võimalus saada toimetulekut parandavat taastusravi,” rõhutas Tulva.

Tulva sõnul ei ole vanuripoliitika tegevuskava mõtteks eakate inimeste vajadusi lahterdada või ühe mõõdupuuga mõõta. “See, millist tuge konkreetne vanainimene vajab, sõltub ikkagi tema majanduslikust olukorrast, soost, perest, haridusest, bioloogilisest ja psühholoogilisest vanusest, kehalisest ja vaimsest tervisest, elulaadist. Seda kõike tuleb arvesse võtta.”