Salman Rushdie nurjumise kirjandus

Kirves ripub kuulsa briti kirjaniku pea kohal juba kümme aastat

Homme kümme aastat tagasi mõistis Iraani usujuht briti kirjaniku Salman Rushdie surma pühaduseteotuse pärast. Kirves pole kirjaniku pea kohalt kadunud ka praegu, kuid ripub natuke kõrgemal, nii et selle all saab liikuda. Eelmisel sügisel leevendas Iraani valitsus oma seisukohta sedavõrd, et riik enam tapatööd ei mahita.

Surma ihkava usulise raevu kutsus esile kirjaniku teos “Saatanlikud värsid”, kus hilisemat prohvet Muhammedi kujutatakse mõrvahimulise maniakina, kelle kõrva sosistab usulisi dogmasid aastatuhandete kauguselt tänapäeva India filmi-näitleja Gibreel Farishta.

Lihtsalt öeldes: Rushdie lähtus tavapärasest lääne kirjanduslikust eeldusest. Indiast pärit, aga briti ja Euroopa kirjanikuks saanud mees teab, et Nietzche kuulutas jumala surnuks juba eelmisel sajandil. Pärast seda on sakraalne tekst meie kultuuris tekst nagu iga teine. See allub töötlusele ja seda võib pruukida, nagu süda lustib. Lääne kultuuris on ka religioosne tekst uue teksti allikas.

“Koraani” lõhkumise needus

“Koraan” ilmselt selline tekst pole. Islami jumalani ei ole surmateade veel jõudnud, järelikult pole ka islami usu tekst vabanenud. Selle lõh-kumine ja meelevaldne pruukimine on järelikult karistatav.

Nii võibki küsida, kas kirjanik äkki hoopis nurjas oma kavatsuse. Kas see kultuur, millest ta ammutab oma loovust ehk islami maailm oli kirjaniku jaoks tegelikult võõras ja käsitamatu. Et see, mis tundub romaanides reaalne, on hoopis väljamõeldis.

Eesti paikneb kahe maailma piiril, teame me pärast Emil Tode “Piiririiki”. Siinse maailma ja kõrval asetseva maailma, ida ja lääne konflikt lõpeb sealgi teatavasti mõrvaga. Üks peab teise tapma, nii nagu Ida tahab täna tappa Rushdiet.

Homse jubeda tähtpäeva puhul võiks rääkida ka “Saatanlike värsside” asemel kirjaniku ühest teisest teosest, mis on kirjutatud juba peidus olles 1995. aastal, ning mis kriitikute üksmeelsel hinnangul oli kirjaniku karjääri kõige nurjunum teos – “Ida, Lääs” (”East, West”).

Ida ja lääne vahel

Selle jutukogumiku on kirjanik jaganud kolme ossa, igas kolm juttu. Esimese nimi on Ida, teisel Lääs, kolmas aga Ida, Lääs. Allegooriliselt tõlgendades on kirjanik näidanud siin oma maailma algeid ja kujunemist selleks tervikuks, mida ta sooviks olla või kellena ta ennast kirjutamas näeb.

Esimene osa kõneleb Indiast ja islamist, teine läänemaailmast, ängist ja ajaloost, kolmas aga segab neid mõlemaid.

Esimesed kolm juttu on vana hea Rushdie. Need on tema maastikud ja keel, mida ta tegelased rääkima paneb. Tõelisuse efekt on mõjus.

Kõik see muutub teises osas ehk Läänes. Rushdie üks jutt räägib “vaesest Yorickust”, teine näiteks Kolumbusest ja kuninganna Isabelist. Kirjanik püüab rääkida teistsuguses keeles, aga see ei õnnestu. India pressib alt välja ning tükib pinnale kõige ootamatutes kohtades, tekitades võõristust ja arusaamatust eelkõige seetõttu, et kultuurikontekst või traditsioon ei toeta sellist keelt.

Need aga, kes tema keelt mõistavad, kellele see korda läheb, ei taha seda kuulata, sest nemadki haistavad selles midagi võõrast ja haaravad hoopis tapariista järele, et meest vaikima sundida.

Teose kolmas osa, kus ühendatakse India, Inglismaa ja Star Trek, väljendab eelkõige mingit nukrust, valel ajas vales kohas olemise tunnet. Nurjumise tunnet. Tekib kahtlus, et sama nurjumine läbib kogu kirjaniku loomingut, et tema mõju ja suurus ongi selles nurjumise poeetikas.