Margot unistab koloneli astmest
Noorele emale meeldib vormi kanda ja püss seljas mööda põldu tormata
“Tahaksin lennata nii kõrgele kui tiivad kannavad,” unistab Margot Künnapuu tööplaanide vahele. 24-aastasel noorel naisel on nooremleitnandi auaste ja ühekuune tütar Maria Johanna. Neli ja pool aastat kaitseväes karjääri teinud Margot sattus militaaralale pooljuhuslikult. “Töötasin Harjumaa riigikaitseosakonnas, sealt oli akadeemiasse minek juba loogiline,” meenutab ta.
Vorm varjas suurt kõhtu
Praegu lahutab Margotit kooli lõpetamisest kaks eksamit. Septembris kavatseb ta lapsehoolduspuhkuselt taas kaitseväkke naasta. “Siis on vanaemad abiks,” loodab ta, ”karjääri tõttu ei saa kaitseväest kauem eemal olla.”
Kaitseväelase vormi kandis Margot veel kaheksandal raseduskuulgi. “Õnneks on vorm nii hästi tehtud, et varjab figuuri. Üks minu rootslasest tuttav, kellega kaheksandal raseduskuul natuke aega suhtlesin, oli väga üllatunud, kui kuulis, et lapse sain. Ta polnud tähelegi pannud, et last ootan,” kõneleb ta lõbusalt, ”aga üldiselt tegi otsene ülemus mulle lõpuks väikese möönduse, et sain vähemalt kontoris tööl ilma vormita olla.” Margot lisab, et valdavalt meessoost töökaaslased ei pannud lapseootust sugugi pahaks. “Need, kes mõistsid, astusid juurde ja soovisid õnne,” kirjeldab ta. Margoti abikaasa, samuti nooremleitnant, töötab piirivalves. Tuttavaks saadi Riigikaitse Akadeemias ühel kursusel õppides.
Miiniväljad ei kohutanud
Vahetult enne lapsepuhkust töötas Margot Paldiskis Rahuoperatsioonide Keskuse Staabi- ja Tagalakompanii ülemana ja talle allus sada
kakskümmend meest. Paldiskis töötamisele eelnes kaheksakuuline missioon Bosnias. “Kohapeal olles ei saanudki aru, et pinge nii suur on, ainult koduigatsus oli kohutav. Alles tagasi koju jõudes tundsin pingelanguse järgi, et oli raske aeg olnud. Kuigi midagi väga hullu ei juhtunud, astus mõni inimene aeg-ajalt ikka miini otsa või midagi säärast. Olin Eesti üksuses ainuke naisterahvas, aga kuna olime Taani pataljoni koosseisus,
siis olid mõned naised ikka veel. Dushi all ja tualetis käisime nii, et panime välja sildi: “Ära sisene!” ja kasutasime siis võimalust. Esialgu oli see häiriv, aga õnneks harjub suhteliselt kiiresti,” räägib noor naine.
Vanad sõjamehed on umbusklikud
Margot arvab, et ajateenijaiks ei peaks tütarlapsi enne võtma, kui selleks on tõesti loodud kõik tingimused. ”Naine on ju dushi all pool tundi, samal ajal kui mees käib ära kümne minutiga. Keegi ei jõuaks naiste järel oodata,” põhjendab ta. Üldiselt ei pea Margot naisohvitseri elu keeruliseks. “Naiseks olemine on kaitseväes nii pluss kui ka miinus. Meeste taustal paistab naine rohkem silma,” arvab ta,” samas on terve hulk eelarvamustega vana kooli sõjaväelasi, kes naist ohvitserina tunnustada ei taha. Mehi lihtsalt võetakse tõsisemalt.” Margoti sõnul on sõjaväes alluvussuhted nii paigas, et ei ole vahet, kas ülemus on mees või naine, probleemid tekivad pigem võrdsete kolleegide tasandil. Aastaid ujumist ja ratsutamist harrastanud Margotil ei ole füüsilise jõudlusega probleeme. “Akadeemias tegime ka kõvasti trenni ja mu tase tõusis oluliselt,” tunnistab ta. Peale kehalise vormisoleku peaks ühel naisohvitseril Margoti meelest olema paks nahk ja tahtejõud. “Huvi muidugi ka, sest ilma selleta pole mõtet siia tulla. Enamik naisi kaitseväes on kas meedikud või ametnikud. Minusugune naisjalaväelane on üsna haruldane. Igaüht selline püss seljas mööda põldu jooksmine ei huvitagi, aga minule meeldib,” kiidab ta.
