Sammuli võitlus Simmuliga

Linnateatri "Kuritöös ja karistuses" on Svidrigailov Raskolnikovi vääriline vastane

Elmo Nüganeni mastaapne Dostojevski-lavastus ja Linnateatri näitlejate jõuliselt mängitud rollidegalerii tekitavad üle pika aja taas aukartust teatri ees.

Kui lõpuks loeb Anu Lamp Raskolnikovi emana ette "Kuritöö ja karistuse" epiloogi sellest, mis end üles andnud ja Siberisse saadetud Raskolnikovist ja talle järgnenud Sonjast sai – siis on see kui evangeelium. Otsekui sama pühakiri, millest varem Sonja luges ette loo Laatsaruse ülestõusmisest. Kannatused ja armastus lunastab, ei muud.

Seni on eesti teatris evangeeliumiks olnud ikka Tshehhovi näidendid. Nüganen on riskinud ja toonud lavale meil peaaegu lavastamata Dostojevski.

"Kuritöö ja karistuse" lavastuses osutub Dostojevski ootamatult omaks, tema armastuse usk tuleb meie arvukaid Tammsaare-lavastusi näinud teatripublikule väga tuttav ette.

Kõrgid kannatajad, nurjatud või ohvrid?

Kooliklassikana nämmutatud lugu vaesest üliõpilasest Raskolnikovist, kes tapab liigkasuvõtjast vanamoori oma õpingute jätkamiseks ning ema ja õe toetamiseks, on ehmatavalt tänane. Ju on praeguses ülikiirelt muutuvas elus õigluse ja enesemõtestamise probleemid eriti teravalt õhus.

Dostojevski 1866. aastal kirjutatud ilmakuulsas romaanis korduvad ortodoksse enesemõtestamise käsulauad: südametunnistus, kannatamine kui sisemine sunnitöö, halastus...

Sünge, kõrk, hindab ennast kõrgelt ega ole armastuseks võimeline, kirjeldatakse lavastuse alguses Raskolnikovi.

Omal kombel jätkavad Raskolnikov ja Svidrigailov siin Nüganeni kahe varasema Tshehhovi-lavastuse kõrkide kannatajate Ivanovi ja Platonovi uhket rida.

Raskolnikov oma üli-inimese usus on mõistagi kraad keerulisem. Mees usub end üheks neist erakordsetest inimestest, kel on õigus tappa, kuna ülejäänud inimesed on pelgalt materjal.

"Kõik, kel midagi uut öelda, on loomult kurjategija," ütleb Raskolnikov. Näljas ja paljas noor mees on üha palavikulisemalt haaratud oma üliinimese-teooriast.

Dostojevski romaan on üks võimsamaid variatsioone teemal, kas eesmärk pühitseb abinõu.

Esietenduse muljes tõusis kõige tuumakamaks kahe võrdvägise – Raskolnikovi (Indrek Sammul) ja Svidrigailovi (Rain Simmul) esimene kohtumine.

Nende kahe ping-pongis sai tuntavaks, et Svidrigailov on tegelikult Raskolnikovi juudalikum, rafineeritum teisik. Simmuli Svidrigailov tuli ja trumpas Sammuli Raskolnikovi lihtsalt üle. Svidrigailovi läbinägeva monoloogi (Olen ma nurjatu või ohver) peale vajus Raskolnikov üha enam kössi.

Teises vaatuses taandus Simmul rohkem väliseks, Sammuli silm aga võttis üha enam tõelist dostojevski-läiget silma.

"Irvitada te minu üle ei tohi," on Raskolnikov hirmul ennekõike oma au pärast. Tapmamineku põhjustes jääb enim kõlama – julgeda tugev olla!

Teise vaatuse tipuks sai Raskolnikovi finaalmatsh uurija Porfiri Petrovitshiga – lavastuse kolmas vägev roll. Peeter Tammaearu mängus on laval kollektsionäär, kes enne liblika nõela otsa torkamist teda siiralt imetleb.

Kui enamasti näeb laval ikka reeturlikke naisi, siis Dostojevskil seisavad sõgestunud meeste kõrval kannatustes pühakujudeks ülendunud naised.

Pühakuid on raske mängida, Linnateatri näitlejannadel on see õnnestunud. Eriti Külli Teetamm on Sonja Marmeladovana otsekui päikeselise kassipoja kuju võtnud Maarja Magdaleena ise.

Liina-Riin Olmaru pühakuju ilmestab aegajalt välja murdev kõrkus – ta on äratuntavalt oma venna Raskolnikovi õde. Epp Eespäev ja Anu Lamp mängivad välja kaks vene hingejõuga emakuju.

Võib-olla on mõne rolli puhul eesti ettekujutusega vene hinge välisest väljendusest ka liiale mindud. Mõni Dostojevski-tundja võib ka kahelda, kas pole mõni asi liiga "tshehhovlikuks" ilustatud.

Võrreldes Nüganeni eelmise lavastuse, tragikoomilise "Pianoolaga" on see aga kindlasti uus aste. Pärast emotsioonidel mängelnud Tshehhovi-lavastust, on nüüd Nüganenil õnnestunud Dostojevski tume jõulisus lavale kanda. Isegi siis, kui dramaatilistele süzheekäikudele jäägitult kaasa ei ela, haarab mingi paine või äng.

Täpsete rütmide ja pildi-vaheldustega neljatunnine lavastus hoiab pinget tõusujoones ülal.

Tõsiseltvõetavalt tõsine

Vladimir Anshoni kujunduses kooruvad plangutagused tagamaad kiht-kihilt publiku ette. Jaanus Orgussaare kostüümid jälgivad laias joones ajastut, detailides on ka tänast moodi.

Näib, et kolmanda kunst-niku lisandumine Ene-Liis Semperi ja Jaanus Vahtra kõrvale lubab arvata, et moega tegelevad teatrikunstnikud vahetavad välja puhtad teatrikunstnikud.

Kui vahepeal tundus, et ilma postmodernistliku nihketa ühtegi kurbmängu enam lavale ei too, siis Linnateatri "Kuritöö ka karistus" tõestab, et aastatuhandevahetuse-eelses eesti teatris on võimalik mõjuv olla ka tõsiseltvõetavalt tõsiselt.

Esietendus

Fjodor Dostojevski

KURITÖÖ JA KARISTUS

Dramatiseerija ja lavastaja:

Elmo Nüganen

Kunstnik: Vladimir Anshon

Kostüümikunstnik: Jaanus Orgussaar

Raskolnikov: Indrek Sammul

Svidrigailov: Rain Simmul

Porfiri Petrovitsh: Peeter Tammearu

Sonja Marmeladova: Külli Teetamm

Teistes osades: Anu Lamp, Liina-Riin Olmaru, Epp Eespäev jt

Linnateatri Põrgulaval 19. aprillil