Vidrike Galopp toob kokku hobueliidi

Homme sõidetakse Lõuna-Eestis galoppi ja valitakse ilusaim eesti tõugu hobune

Homme valitakse Eesti hobumiss. 12 tuntud avaliku elu tegelast kuuluvad zhüriisse, kes valib eesti tõugu hobuste seast välja ilusaima isendi.

"Kui hobuse pea on suurem kui kohver, saab ta minult raudse miinuse," rääkis üks hindajaist Madis Jürgen. "Pea peab olema idamaiselt väike ja enamasti ta eesti hobustel selline ka on. Muidugi vaatan ka jalgu, et need kõverad poleks, hobuse liikumist, hoolitsetust ja rõõmsameelsust."

Eesti Ekspressi tippajakirjanik, kes galopisõidus debüteerib just homme Vidrikel, tunnistas, et ta pole tõuaretuse proff ja hindab hobuseid üldisest esteetilisest vaatevinklist. Madis Jürgen tegi esimest korda ratsutamisega tutvust juba 11-aastaselt. Kohe-kohe on valmimas Madis Jürgeni stsenaariumi järgi vändatud film eesti tõugu hobuste saatusest kurva nimega "Loojangule vastu".

Vidrike galopi korraldajail oli plaan saata ilusaimaks valitud suksu maailma kauneima valimisele Ungarisse. Kahjuks peab see kavatsus aasta võrra edasi lükkuma, sest ungarlased nihutasid võistluse järgmisse aastasajasse. Eelmisel sajandil, muide, võitis eesti hobune maailma rammumehe tiitli. 1867. aastal Pariisis vedas helekõrb eesti tõugu täkk Vapsikas 6160-kilost koormat, mis ületas 15-kordselt tema kehakaalu.

Vidrikel koos üle ühe protsendi Eesti hobustest

Ilusaima hobuse valimine on ainult osa Vidrike Galopist, kus võisteldakse ka herdelgalopis sporthobustele ja vabaklassis, toimub eesti hobuste galopp ja põhivõistlus Vidrike Galopp. Viimastel aastatel on see üritus toonud kohale umbes kolm tuhat inimest üle Eesti. Sel aastal loodab peakorraldaja Toomas Oinus, et ilus ilm võiks kohale meelitada ka viis tuhat huvilist.

"Võistlusele on üles antud 77 hobust, mis tähendab, et Vidrikel saab näha üle ühe protsendi kogu Eesti hobustest," rõõmustab Toomas Oinus. Eestis on kokku umbes 6000 hobust. Enne sõda oli Eestis 250 000 hobust ja veel tosin aastat tagasi umbes 10 000.

Toomas Oinus kuulus kaheksakümnendate aastate alguses N. Liidu noortekoondisse ratsutamises. 1991. aastal hakkas ta pakkuma huvilistele ratsutamisteenuseid ja lõi OÜ Vidrike Talli. Praegu on Oinuse tallis 35 hobust.

Vidrike Galopi eelarve on 300 000 krooni. Sellest 50 000 moodustab auhinnafond. Juba praegu teab Toomas Oinus, et ei suuda kõiki kulusid katta, aga väikese miinusega on ta arvestanud igal aastal.

Eesti hobune haruldasem kui karud, hundid ja põder

Ilusaimat eesti tõugu hobust valitakse Vidrikel 1997. aastast. Kaks aastat varem algatas Toomas Oinus Otepää lähedal Vidrike Galopi võistluse. Idee tekkis seoses ratsaturismiga.

"Meil on matkamarsruut, mis kulgeb Vidrikelt populaarse pubi juurde Pühajärvel," meenutab Toomas Oinus. "Külalised tahtsid ikka sinna sõita ja mul tuli mõte, et teeme õige võistluse. Distantsi pikkus oli kümme kilomeetrit. Asi sai teoks ja võistlejad olid vaimustuses. Aga kaasaelajad jäid vaatamismõnust ilma, sest nemad nägid ainult starti ja finishit. Lõpuheitluse nägemiseks tegeldi vahepeal autoralliga."

Juba järgmisel, 1996. aastal, mõõtis Oinus raja maha nõnda, et distants oli suures osas pealtvaatajaile jälgitav. Elujõulise võistluse tarvis on eelkõige vaja arvestada publiku huvidega.

"Me teeme oma võistlust pealtvaatajaile ja arvestame nende soovidega," rõhutab Toomas Oinus. "Ratsutajad saavad trennis sõita täpselt nii nagu soovivad, aga meil peab trass olema maksimaalselt jälgitav."

Vidrike Galopp on kaasa aidanud eesti tõugu hobuse taassünnile. See kunagi arvukas liik on erinevail andmeil kahanenud umbes 300-500-pealiseks kogukonnaks.

"Eesti hobune on maailmas niisama haruldane kui przhevalski hobune," kirjutab Raigo Kollom raamatus "Maailma hobused". "Ta on Eestis haruldasem kui karud, hundid ja põder ning väärib kaitset nii oma erilise genofondi säilitamiseks kui ka kultuurimälestisena."

Nüüd toimub Vidrikel lisaks ilusaima eesti tõugu hobuse valimisele ka eesti hobuste galopivõistluse üks etappe. Võistlussari on andnud stiimuli paljudele eesti tõugu hobuste omanikele. Üks neist on kuulsa professor Juri Lotmani poeg Aleksei, kes kaks aastat tagasi võitis Vidrikel eesti hobuse galopi. Matsalus elav Aleksei Lotman kasutab oma Andit aiatöödel ja käib võistlustel, kust saadav auhinnaraha katab hobuse ülalpidamiskulud.

Traavirahvas hoopis galopeerimas

Võistlus Vidrikel on omamoodi hobulaulupidu. Siin saavad kokku ratsa- ja traaviinimesed, kes igapäevaselt üksteisega kokku ei puutu.

Eesti Traaviliidu asepresident Toomas Taimla hindab Vidrikel loodud õhkkonda väga kõrgelt: "Vidrike Galopil on oma aura. See on nagu mingi klubi või kooskäimiskoht. Tavaliselt käib traavi- ja ratsaspordiinimeste vahel paras aasimine, aga Vidrikel on see kadunud. Seal ollakse üks pere."

Traavisporti peetakse kogu maailmas keskklassi lõbuks, sest hobused jooksevad auhindade peale. Traavlid ise maksavad ratsahobustest vähem, nad hakkavad varem võistlema ja toovad osa kuludest tagasi. Ratsasport on kõrgklassi hobi, sest ta on kulukam.

"Vidrike galopi tähtsust näitab kasvõi asjaolu, et kuigi Tallinna hipodroomil toimuvad samal ajal võistlused, on paljud traaviinimesed samal ajal hoopis Vidrikel," muigab Toomas Taimla, kes hoiab Vidrikel käes kommentaatorimikrofoni. "Vidrikel on isegi hipodroomi asedirektor Jaanus Mikk. Tegu on kahetsusväärse eksitusega võistluskalendri koostamisel."

Raido Rüütel ei taha hobusesse kiinduda

"Ma arvan, et liigne kiindumine hobusesse pole hea," arvab endine rallisõitja Raido Rüütel. Kaks ja pool aastat tagasi ostetud traavli müüs Rüütel just sel põhjusel ära. "See pole kasulik juba puhtmetoodiliselt, sest ratsutaja peab tundma erinevaid hobuseid ja nendega hakkama saama. Ühe hobuse puhul õpib tema sinu vimkad ära, sina tema vigurid ja siis te seal kahekesi susserdate. Nõnda võib kogenematul ratsutajal hobuste erinev iseloom ja sisemaailm paljuski avastamata jääda."

Aasta tagasi ostis Raido Rüütel tütrele ratsahobuse. Talvel elab hobu Ruilas ja siis kohtutakse harva. Läinud suvel elas suksu Tallinna hipodroomil ja siis käis Raido Rüütel ise peaaegu iga päev sõitmas. Iga kord on neljajalgsel semul mingi vemp varuks. Iseäranis valvel tuleb olla siis, kui hobu pole pikemat aega saanud sõitu teha.

"Läbi metsa sõites peab valmis olema, et ta teeskleb ehmumist mõne linnu peale," muheleb Raido Rüütel. "Kord tegin väikese väljasõidu ühe vähekogenud ratsutajaga. Tema oskustega arvestades tegime kerget traavi. Kõik sujus kuni tagasikeeramiseni. Minu hobune polnud jupp aega pikemat sõitu teinud ja vajas väljaelamist. Kodu poole suundudes taipas ta, et täna kiiremat sõitu ei tehtagi ja kukkus pulli tegema. Ta lõi eest ja tagant üles, jäin vaevu sadulasse. Olen nüüd ise ka targem ja lasen tal enne sõitmaasumist end koplis tühjaks rahmeldada. Mulle ei meeldi elus dikteerida, aga hobuse puhul teisiti ei saa. Teda tuleb oma tahte alla suruda, muidu on otsustajaks tema ja siis ei tule sõidust miskit välja."

Traavli omamine on passiivne vorm olla hobuseomanik, ütleb Raido Rüütel. Tema selga ei istuta, tema taga kaarikus istub õppinud sõitja, kes hipodroomil võidu kihutab. "Omanik käib ja nunnutab niisama või muretseb vitamiine," seletab Rüütel.

"Auto ja hobusega sõitmisel on sarnasusi küll," leiab Raido Rüütel. "Vanasti N. Liidu rallikoondises tahtsime hirmsasti talvel minna üldfüüsilist ettevalmistust tegema suusalaagrisse mägedes. Nuputasime välja põhjenduse: mäesuusatamine matkib rallisõitu, kus peab vastu võtma kiireid otsuseid ja olukordi ette hindama. Ratsutamisega on täpselt samuti. Parkuuri sõites pead takistuselt maha tulles juba nägema järgmist takistust."

Raido Rüütel on ratsutamises võistelnud mõnel VIP-võistlusel. Midagi enamat ta ei tahagi, sest elus on liiga palju võisteldud ja mõõduvõtmiseks puudub motivatsioon.

Indrek Schwede

Vidrike galopp 99

Peakohtunik: Malle Einaste, Teadustaja: Toomas Taimla, Fotograaf: Jaanus Mikk, Peakorraldaja: Toomas Oinus

AJAKAVA:

ILUSAIMA EESTI TÕUGU HOBUSE VALIMISE ZhÜRII

Evelyn Int-Lambot (Eesati Päevaleht), Jaak Joala (laulja), Aivar Juhanson (karikaturist), Madis Jürgen (ajakirjanik), Katrina Liiva (hotelli Karupesa direktriss), Jüri Makarov (ärimees), Jaan Manitski (ärimees), Nancy (lauljatar), Riho Raave (Pühajärve vallavanem), Rein Randver (Valga maavanem), Raido Rüütel (ärimees), Anu Tammemägi (arhitekt)