Priit Pedajas ilma repertuaarita

Kolmapäeval kirjutasite alla Draamateatri peanäitejuhi töölepingu. Kas see oli õnnis nagu abiellumine pärast kümmet aastat kihlust, mil teid sageli on Draamateatriga paari pandud?

See oli formaalsus. Kõiges oli ammu kokku lepitud. Tegutsen juba nädalapäevad peanäitejuhi ametis, olen kohtunud lavastajatega, kõigil on konkreetsed plaanid olemas. Direktor Tiit Lauril oli ka leping alla kirjutamata. Tal pole lihtsalt aega, kõigil on muud asjad kaelas.

Näiteseltskond puhkab praegu ja alustab augustis ringreisi. Kui kerge südamega te nad augustis vastu võtate?

Me tegeleme tulekahju kustutamisega. Tavaliselt on hooaja lõpus järgmise hooaja repertuaar kokku pandud, aga meil hetkel mitte. Ühtegi esietenduse kuupäeva pole kokku lepitud, näitlejatel pole ühtegi tööd teha. Kui Karusoo leping küsitavaks muutus, jättis ta uue hooaja kava koostada uuele juhtkonnale – et meil oleksid vabad käed. Tegelikult on meie käed seotud. Meil pole aega mõelda, peame otsustama ja tegutsema liiga kiiresti.

Draamateatri truppi iseloomustatakse tihti kui keskmisest kõrgema enesehinnanguga näitlejaid?

Miskipärast on ta rohkem hajevil kui mõni muu eesti teater. Aga me ei saaks koos töötada, kui me poleks võimelised igasuguseid vastasseise ületama.

Kas te jääte sel suvel linna suvetööle selle asemel, et Läänemaal Tõstamaa taga oma mereäärses majas maaelu elada?

Ei, ma lähen sinna juba sel nädalal. Vahel käin ainult linnas kohtumas. Augustis, kui näitlejad on tagasi, teeme repertuaariplaani kuni jõuludeni, septembris hooaja lõpuni. Kõigile, kes küsivad, pean vastama, et töö käib, aga ühtki nimetust ei saa öelda enne, kui see on kindel nagu aamen kirikus.

Merel olete ikka jõudnud käia?

Üle kümne aasta käis meie rannas kalakaitse ja korjas kõik võrgud ära. Neid oli meres nii palju, et kõik ei mahtunud ühe auto peale. Pärnust pidi veel suurema auto juurde tellima. Mina olin ära linnas, mul võrke sees ei olnud.

Mis te siis ette võtate, kui mõni maksumaksja välja kargab ja oma Hamletit õigel ajal näha nõuab?

See ei ole üldse nii tõsine probleem. Teater toimib teisiti. See Eesti Päevalehe omaaegne probleemipüstitus oli täiesti vale. Igal õhtul, väljaarvatud esmaspäeval, on Draamateatris etendus. See on meie asi, et neid etendusi jätkuks, selleks toodame lavastusi juurde. Meie asi on uksed avatud hoida.

Nüüd oleks ikkagi nagu kaks asja ajada – oma asi ja teatri asi?

Kui ma töötan lavastajana ükskõik mis teatris, olen alati väljas nii enda kui ka teatri eest. Ma ei näe siin konflikti. Kokku oleme suutnud leppida alati, niikaua kui ma teatri juures olen olnud. Üle kahekümne aasta. Teatri kunstiline juhtimine tähendab seda, et tuleb hoida terve organism töös, seada kunstilised sihid. Pole mõtet tegutseda nagu ärijuht, kellele on tähtis üksnes toodang. Lavastajana teenin ma nii või teisiti samu eesmärke. Kui töö on hästi korraldatud, küll siis saab lavastada. Ega ma siis nüüd teistmoodi lavastama hakka.

Lavakunstikateedri 18. lennu juhendamine teatritöö kõrvalt oli ilmselt sama väsitav, aga osa neist võtab teid vist Draamateatris vastu?

Oot-oot, kolmteist lõpetas, teatris on praegu viis – kuus. Jah, kolm on Draamateatri palgal ja kolm on vabakutselised. Palju neid pole, võiks rohkem olla. Mul polnud mõtteski seda kursust koos hoida.

Teie abikaasa Margot Visnap on teatrikriitik. Kui tundlik olete teie kriitika suhtes?

Kui teed lavastust, siis see, mis välja tuleb, selgub alles lõpus. Pärast esimesi etendusi on pilt kaunis selge, ma saan ise aru, millega on tegu. Kriitika mind eriti ei puuduta, sest kõigega, mida arvustustes ette heidetakse, olen ma tavaliselt nõus. Kui ikka asjast räägitakse. Ma olen loomu poolest küllalt enesekriitiline, ma tean, kui mul ei ole asi välja tulnud ja ma tean ka, kui on välja tulnud.

Teatraalina haarate ise keskmisest sagedamini sule – reisikirjad, filmiarvustused, kriitika kriitika kohta?

Korra olen Luubis sõna võtnud. Kui Komissarovit väga näotult rünnati, pandi talle ei tea mida süüks. Tegelikult on teatriinimeste hulgas potentsiaalseid kirjutajaid palju rohkem, kui aimata võib. Ma ka alati ei võta vaevaks, aga minult aeg-ajalt tellitakse.

Abikaasa?

Ei. Vahest kirjutan, vahest olen ka alt vedanud. Siiamaani on häbi ühe toimetaja ees. Üldiselt ma kirjutan teatrist ja kinost hea meelega, aga mulle ei meeldi kirjutada asjast, mis mulle ei meeldi. Ma ei saa seda teha. Ma olen ise praktik ja see seab mulle väga selged piirid. Teatriarvustuse kirjutamine on lihtne, sest nagunii ma ju arvan midagi. Kirjutamine sunnib seda arvamust täpselt sõnastama – teistele arusaadavaks vormistama.

Näitlejana te enam laval üles ei astu, aga ometi olete kohal – kuskil lava ja saali vahepealsel tasandil. Näiteks "Mao tee kalju peal" ja "Punjaba potitehas". Mis roll see teil on?

See ei olnud nii algsetes kavatsustes, see kukkus niimoodi välja. Olen kohal muusikuna. Kui lavastaja on kohal, on ses omaette võlu. Me töötame kogu aeg lavastusega edasi.

Ega ma publikut vaata, vaid seda, mis laval toimub. See, kes kohal on, tajub seda teravalt. Üks teatrietendus sünnib ju alati koos publikuga. Mitte nagu kinos, kus saalisolija ei saa linal toimuvat mõjutada. Teatris mõjutab lava saali ja saal lava. Kui näitlejatega rääkida, siis saalil ja saalil võib olla tohutu suur vahe. Mitte et näitlejad erinevalt mängiksid, vaid palju sõltub sellest, kes vaatama on tulnud. Palju sõltub ka ilmast ja kuu seisust. Etendus hingab alati koos publikuga. Selle sees on huvitav olla. Iga lavastaja, kes vaatab oma lavastusi publiku seast, teab seda.

Palju te enne muusikat läbi kuulate, kui lavastusele õige muusikalise kujunduse leiate?

Muusikal on olnud oluline osa selles teatris, mida mina olen harrastanud. Tavaliselt on see nihuke kombineerimine, et kasutan nii olemasolevat kui omakirjutatud muusikat. Ise teatri jaoks muusikat kirjutada on lihtsam, kui seda üles leida. Tegelikult ma kuulan väga palju muusikat. Kui on kavas kasutada palju muusikat, siis minu poolt läbi kuulatu maht on meeletu.

Teil on palju pille, mida mängite: suupill, plokkflööt, kannel, süntesaator, sankvaltap, kontrabass. Aga millal te viimati kitarriga esinesite?

Ma ei olnud pilli tükk aega puutunud. Kui mu kursus lõpetas, arvasid nad, et ma võiks natuke laulda. Ma siis soendasin ennast üles. Laulmine tahab pidevat tegelemist.

Miks teie omal ajal heliplaati välja ei andnud, Tõnu Tepandi oma kuulati nagu jutlust?

Ma ei saanud plaati siis välja anda, kui ma tahtsin. Sellega oli suur sõda ja mina ei ole õige mees sellest rääkima. Hiljem on see plaaditegemine soiku jäänud. Olen küll välja andnud paar kasseti, aga mitte Eestis. Ühe andsid Rootsi eestlased välja 1977. aastal nukuteatri laulukavast ja teise linditäie olen Ühendriikides ka teinud. Nüüd, kus plaaditegemine on erakordselt lihtne, pole sobivat juhust olnud. Raadio fonoteegis peaks mu laule päris palju olema. Mulle meeldis seal omal ajal salvestada. Kui mõni uus lugu tuli, siis ma läksin alati sinna seda jäädvustama.

Millised on teie suhted teiste linnadega? Tallinnasse jõudsite te alles 1991. aastal, pärast kümneaastast eemalolekut?

Ma tulin koju, ma olen Tallinnast pärit, siin sündinud ja kasvanud. Kümme aastat olin Viljandis ja Pärnus ning tulin koju tagasi. Pärnus tundsin end paremini kui Viljandis. Tartus tunnen ennast paremini kui enamik mittetartlasi, kuigi Tartu on tugevalt provintsistunud.

Priit Pedajas

Sündinud: 21. jaanuar 1954 Tallinnas

Lõpetanud: Tallinna 7. Keskkool

1976 Tallinna Riiklik Konservatoorium

7. lend lavastaja ja näitleja eriala,

ühel kursusel koos Merle Karusooga

Töökohad: 1976-79 ENSV Riiklik Nukuteater muusikaala juhataja

1979-1985 Viljandi Ugala näitleja ja lavastaja

1985-1991 Pärnu Endla lavastaja

1991 Eesti Draamateater lavastaja

1992 EMA Kõrgem lavakunstikool 18. lennu juhendaja

Pere: abikaasa Margot Visnap on Postimehe kultuurilisa toimetaja, kuueaastane poeg Joosep

Lavastanud: viiskümmend näidendit, kirjutanud näitemänge, dramatiseeringuid, muusikat lavastustele, mitmed tema lavastused on pälvinud preemiaid nii Eestis kui välismaal

Lavastused viimasel ajal: Madis Kõiv "Peiarite õhtunäitus"1997, Loewe "Minu veetlev leedi" 97, Albee "Kolm pikka naist" 97, Whelan "Rohuvoodi" 98, Hoffman/Kõiv "Kuradieliksiir" 98, "Mao tee kalju peal" 99, "Kui me Moonsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta "99