Nõukogude armee ehitas Tallinna külje alla Laagrisse radarijaama maa-alused kitsarööpmelise raudteega tunnelid, millest üks suundub Pärnu ja teine Tallinna poole.
Pudeli viina eest juhatab kodutu mees ajakirjanikud Nõukogude armee ehitatud ja nüüdseks mahajäetud tunnelisse, kus kunagi asus elektriraudtee. Turvalisuse huvides on ajakirjanikega kaasas vahipataljoni ohvitser, üks sõdur ja kaks kaitseliitlast Tallinna malevast.
Paekivisse raiutud, umbes kolme meetri laiune ning kahe ja poole meetri kõrgune tunnel on ehitatud oskuslikult, väga hästi säilinud ning mingit varisemisohtu pole märgata.
Mõnes kohas maas vedelevad liiprid osutavad siin kunagi asunud kitsarööpmelisele raudteele, mille lahkuvad vene sõdurid tõenäoliselt 1993. aastal demonteerisid.
"Üks polkovnik, kes siin nõukogude ajal töötas, ütles meile, et siit läks maa-alune raudtee Paldiskisse ja Tallinna," räägib mees.
Lihtne kaela murda
Endise Nõukogude armee Leningradi sõjaväeringkonna salajase radarijuhtimiskeskuse ühes maapealses hoones asub nüüd koerte varjupaik. Võimsates mahajäetud allmaarajatistes askeldavad aga gaasikeevitusega vanametalli lõikavad mehed, kes on lahti keevitatud ja minema tassinud isegi maa-aluseid korruseid ühendavad raudtrepid.
Paari sammu astudes võib pimedasse käiku sattunud inimene kolmanda korruse kõrguselt alla kukkuda ja kaela murda.
"Firma palkas meid," räägib hirmunud olekuga mees vene keeles. "Lõikame siin metalli ning alumiiniumi korjame ka. Ega selle eest suurt midagi saa, aga väikse napsu ja suupiste jaoks ikka jätkub. Paar päeva tagasi kaevasime ühe vana kaabli välja, kus oli veel vool sees, lõikasime selle läbi."
Üleni nõgised ja kaltsudes mehed elavad siinsamas mahajäetud väeosa lagunenud ühekorruselises hoones, millel pole aknaid ega uksi.
"Ma olen siin kolm aastat elanud," nendib end Igoriks nimetav habetunud tumedapäine mees. "Kõike ma ei tea, aga palju igasugu punkreid oleme küll välja kaevanud."
Tunnel saab alguse ühe maja alt, kust rauast trepp maa alla viib. Selle käigu ees, mille kaudu tunnelisse pääseb, on ligi poole meetri paksune rauduks. Edasi läheb tee mööda betoonist trepiastmeid üha sügavamale maa alla ning jõuab lõpuks tunnelisse, mille esmakordne nägemine paneb jahmatama.
Kui oleme kõndinud ligi pool kilomeetrit, takistab meie edasiliikumist lagunenud telliskivisein. Selle tagant paistab maast laeni ulatuv prügihunnik.
Nõukogude sõjaväelased on lakke tehtud augu kaudu tunneli prügi ja mulda täis valanud. Paldiskisse välja marssida lootnutena ohkame pettunult.
"Ahhaa, nad on niimoodi kõikjal teinud," teab Igor. "Aga meie kaevasime tunneli hoopis teisest kohast lahti. Tulge, ma näitan teile."
Põleva plassmassitükiga valgust näidates ronib mees maa alla viivast lahti uuristatud avausest sisse.
"Ärge pildistage mind! Mitte mingil juhul ei tohi minust pilti teha," nõuab Igor äreval toonil, kui fotograaf aparaadi tema poole suunab.
"Nad (Nõukogude sõjaväelased – toim) on siin kõik kinni ajanud ja mõnel pool lausa betoneerinud," seletab mees.
Kui oleme kitsastest käikudest läbi roninud, oleme taas tunnelis. "Näete, siitpoolt läheb Tallinna poole, aga see ots peaks Paldiskisse minema," räägib Igor. "Seal on palju vett ja edasiminemiseks vajate kalamehesäärikuid. Tunneli lõppu pole ma veel jõudnud."
Igor soovib meile head teed ja ronib maa peale tagasi.
Tallinna poole suunduvas tunnelis on tõesti palju vett. Kui oleme mõnikümmend meetrit edasi liikunud, ulatub jääkülm vesi juba puusadeni ja jalad tõmbuvad krampi. "Mitte kummikuid, vaid paati oleks siin vaja," kommenteerib vahipataljoni ohvitser. Taskulampide suunatud valgusvihud kaovad lõputuna näivasse tunnelisse.
Otsustame tagasi minna ja Paldiskiga õnne proovida. Vett jagub ka siin, kuid õnneks ei ulatu see sügavamates kohtades üle põlve. Kiire kõndimine soojendab liikmeid.
Takistavad mullahunnikud
Poole kilomeetri pärast peame taas pettuma, sest tunneli sulgeb järjekordne mullahunnik.
Siiski leiame lae alt umbes viie meetri pikkuse avause, mida mööda saavad saledamad mehed teisele poole roomata.
Esimesena riskib ohvitser. "Kellel klaustrofoobia tekib, ärgu tulgu," hoiatab ta. Kui mees on õnnelikult pärale jõudnud, järgnevad talle teisedki. Fotograaf paneb aparaadi kotti ja seob selle nööriga jala külge järele lohisema.
Takistuse läbinud, oleme tundmatuseni porised, kuid võidurõõmsad ja valmis lootusrikkalt Paldiski poole edasi liikuma.
Paraku peame paarisaja meetri pärast uuesti pettuma. Käiku ummistab veel üks prügi- ja mullahunnik, kust seekord ei paista ühtegi päästvat avaust. Taas oleme sunnitud tagasi pöörduma.
Maa peal kohtame jälle Igorit, kes, kuuldes meie pettumusest Paldiski avastamisel, teeb ettepaneku külastada teisi radarijuhtimiskeskuse maa-aluseid vaatamisväärsusi.
"Tulge, ma viin teid raamatukokku," kutsub Igor. "Seal all on veel juhtimiskeskus ka. Kokku on maa all kolm korrust."
Hiiglaslik saal
Jälle natuke käikudes ronimist ja meie silmadele avaneb võimas maa-alune saal, kus kunagi asus Leningradi sõjaväeringkonna radarijaamade juhtimiskeskus. Tundub, nagu oleksime sattunud James Bondi filmidest tuttavasse terroristide salajasse juhtimiskeskusesse.
Seisame saali lae all asuval rõdul ja valgustame taskulampidega suure ruumi seinu. Ühes osas on säilinud paarimeetriseid klaase üleval hoidnud raamistik. Klaasidele kanti operatiivselt Nõukogude Liidu eri paikadest saabunud radariandmed.
Kogu ehitise mastaapsus teeb sõnatuks.
Kui oleme alla roninud ja saali läbinud, suundume edasi juhtimiskeskusega ühenduses olevatesse labürintidesse. Kõikjal on ruumid, mis on maast laeni täis elektroonika jaoks püstitatud raame. Hulgaliselt vedeleb maas elektroskeemidega plaate, mille küljes on elektroonikadetailid – transistorid, dioodid, türistorid jne.
Ühes suuremas ruumis asub raamatukogu, millest on järel vaid riismed. "Poisikesed panid selle eelmisel aastal põlema," teab Igor. Raamatukogu põrandal vedelevad telegraafilindid ja numbreid täis perfokaardid.
Kõikide ruumide läbivaatamiseks kuluks tunde, kuid aeg sunnib tagant ja peame hakkama lahkuma.
"Siin on ümberringi kõik selliseid punkreid täis," seletab Igor.
"Seal kaugemal, umbes pool kilomeetrit edasi, leidsin sellise sissekäigu, kust saab väga sügavale maa-alla. Ma pole seal veel käinud, sest sinna pääsemiseks läheb vaja vähemalt 30-meetrist köit. Kui viskad kivi alla, siis möödub 15 sekundit, enne kui kuuled, kuidas ta vette kukub."
Tallinna ümbritsevad tunnelid
Tallinna ajaloo spetsialisti Heino Gustavsoni sõnul paiknevad tunnelid ringikujuliselt ümber Tallinna ja on ehitatud juba Esimese maailmasõja ajal, kui tsaar tegi Tallinnast väga tugeva merekindlusrajatise.
"Kõigepealt tehti üks ring tunneleid valmis. Pärast seda käskis keiser aga kolmveerand kilomeetrit edasi teha lisaks veel teise kaitserajatiste ringi," lausus Gustavson.
Mõned tunnelite skeemid on olemas Riigiarhiivis ja osa peaks asuma Tartus.
Mõnede tunnelite skeemid olid ajaloolastele kättesaadavad, kuid mõned neist olid Nõukogude armeel veel kasutusel ja nende plaanid olid salastatud.
"See, et mõni tunnel tsaari ajal Paldiskisse välja ehitati, on udujutt. Siiski ei saa välistada, et Nõukogude armee hiljem sellist tunnelit ei ehitanud," rääkis Gustavson.
Tunnelid tehti sõja korral meeste, laskemoona ja varustuse transportimiseks kaitserajatiste vahel.
Väiksemaid sellesarnaseid maa-aluseid kaitserajatisi ehitati ka Paldiskisse, Vääna-Jõesuhu ja mujale.
Päästeamet on rajatistest teadlik
Kas päästeamet teab mitmekorruseliste maa-aluste rajatiste ja tunnelite olemasolust Laagris, kuhu igaüks võib vabalt kondama minna, ning kas päästeamet on valmis päästma inimesi, kes võivad seal viga saada?
Beata Perents
Harjumaa päästeteenistuse pressiesindaja
Meie päästeteenistus on täiesti teadlik nende katakombide olemasolust, kuid kahjuks pole meil hetkel täpset ülevaadet seal valitsevatest ohu- ja riskifaktoritest.
Katakombide sulgemine või seal asuva reaalse ohu elimineerimine on katakombide omaniku ja kohaliku omavalitsuse ülesanne.
Meil on vaid võimalus teha neile selles osas ettekirjutusi, kui olukord on tõesti ohtlik. Seepärast lähevadki meie tuletõrje- ja järelevalveinspektorid esmaspäeval sinna kohale ja teevad olukorra endale selgeks, sest niisuguste objektide ja rajatiste ohtlikkuse aste muutub pidevalt.
Lähtuvalt päästeseadusest ei ole päästeteenistusel otsest kohustust tegelda õnnetusi ärahoidva tegevusega rohkem kui tuleõnnetuste vallas.
Muudel juhtudel on päästeteenistuse ülesanne tagajärgede likvideerimine. Aga loomulikult on iga päästeteenistus huvitatud, et tema territooriumil õnnetusi ei juhtuks.
Mis puutub päästetöödesse, siis Tallinna päästeteenistusega koostööks on meil kõik võimalused olemas ja päästmisega saame hakkama.
Diana Kukk
kaitsejõudude peastaabi pressiesindaja
Jah, me teame nende käikude ja maa-aluste rajatiste olemasolust. Tunnelid ei ole endise väeosa rajatistega ühenduses (tegelikult on – toim). Strateegiliselt ei ole neil enam mingisugust väärtust ja kaitsevägi pole neist huvitatud. Kindlasti ei lähe sealt ühtegi tunnelit Paldiskisse.
Toivo Alasoo
Saku abivallavanem
Ma ei oska täpselt öelda, kellele need rajatised kuuluvad, sest osa Laagris endise väeosa territooriumil asuvaid maid on tagastatud õigusjärgsetele omanikele, kuid jah, see kõik asub Saku valla territooriumil.
Minu andmetel peavad sissepääsud maa-alustesse rajatistesse olema kinni keevitatud. Ma ei oska öelda, kellele kuuluvad seal maa sees olevad kaablid, vanametall ja alumiinium.
Paneb imestama, et ükski inimene pole sellest laastamisest vallale midagi teatanud. Helistan kohe ja saadan sinna valda teenindava turvafirma ESS patrulli.
