Loomad armastavad aeg-ajalt omasoolistega üle aisa lüüa

Inimese homoseksuaalsele käitumisele pole leitud siiani loomariigist paralleele. Nüüd on teadlased tulnud välja tõenditega, mis peaksid osutama loomade huvile samast soost partnerite vastu.

Õieti on loomade selletaoline käitumine olnud inimeste silme all pidevalt. Paljud pühapäevajalutajad on täheldanud, et koerapulma käigus ei pruugi kõik isased läheneda ainult vähestele emastele. Nüüd on maailmas tekitanud laineid Bruce Bagemihli raamat "Bioloogiline lopsakus: loomade homoseksuaalsus ja looduslik mitmekesisus", mis ilmus sel suvel New Yorgis.

Teaduse verstapost

Bagemihl pole esimene, kes teadlastest selle delikaatse teemaga tegeleb. Ajakiri New Scientist kirjeldab, kuidas USA Ida-Carolina ülikooli antropoloog Linda Wolfe 1970. aastate keskel Jaapanis makaake uuris. Peagi nägi ta, et emased makaagid seksivad üksteisega. Nad moodustasid nädalateks paare, liikusid koos ja hellitasid teineteist. Ent enamik uurijaid jäi Wolfi leiu suhtes skeptiliseks. Nad arvasid, et emased hellitavad üksteist eksikombel.

Praegugi ei pea paljud teadlased loomade sellist seksuaalkäitumist "normaalseks". Ometi on Bruce Bagemihl oma raamatusse koondanud tõendeid mitte ainult primaatide homoseksuaalsest käitumisest. Ta on läbi uurinud rohkesti kirjandust ning oma raamatu kaante vahele koondanud tõendeid 470 loomaliigi samasooliste vahel toimuvast suguelust. Enamik neist on imetajad ja linnud, ent autor tõdeb, et tal polnud lihtsalt näiteks putukate jaoks aega.

Darwini kummutaja

Kui raamat USA-s ilmus, tekitas see parasjagu kõmu. Chicago Tribune nimetas seda 750-leheküljelist teost irooniliselt teaduskirjanduse verstapostiks. Ning teisedki ajakirjandusväljaanded ei suutnud trükisest mööda vaadata, pidades seda veel üheks näiteks selle kohta, et teaduse jaoks pole lõppkokkuvõttes moraalseid piire.

Ent konservatiivid on võtnud teose tiheda kriitikatule alla. Nad arvavad, et Bagemihl esitab Darwini evolutsiooniteooria kohta omaenda spekulatiivseid alternatiive. Ta on kujundanud oma väidete kinnituseks segu kaoseteooriast ja antropoloogiast, kinnitavad oponendid.

Bagemihli raamat on kui kepitorge usuäärmuslaste sipelgapessa. Ta on vastu tavavaatele, mille kohaselt loomade seksuaalsus kujutab Noa laeva suurendatud mudelit. Ent samas pole tema käsitlus vaba suvalisest interpreteeringust. Isaste morskade komme omavahel hambaid kokku hõõruda ei pruugi ju omada seksuaalset tähendust. Seda enam, et otsest genitaalset kontakti ei üritata. Kuid näiteks isased lõvid, kes niikuinii on tuntud kui loomariigi visamad seksijad, ei pane paljuks üksteist orgasmini hellitada. Sama lugu on vampiirnahkhiirtega. Sestap järeldab raamatu autor, et peaaegu igat tüüpi suhetele, mis kehtivad samast soost inimeste vahel, leidub muus loomariigis paralleele. Tema sõnum on lihtne: homoseksuaalne käitumine on sama loomulik kui heteroseksuaalne.

Rekordiline bonobo

Ent enamik loomade käitumise uurijaid skandaalse raamatu autoriga ei nõustu. Üheks põhjuseks on, et homoseksuaalne käitumine pole kuidagi seletatav Darwini evolutsiooniteooria abil. Miks raisata aega seksisuheteks samast soost indiviidiga, kui selle asemel võiks teha järglasi ja nõnda oma geene edasi kanda?

Sellepärast ongi loomade sellelaadset käitumist seni tõlgendatud mänguna. Ent Linda Wolfe juhib tähelepanu, et loomade kõnealusel käitumisel on oluline seksuaalse naudingu taotlemine. Ahvide ja inimahvlaste uurijad on ammu avastanud nende seksuaalse huvi samasooliste vastu. Ning nende seas leidub üks liik, mis on teada-tuntud kui ohjeldamatu seksija. Bonobod ehk kääbusshimpansid, kes on küll pisut infantiilse välimusega, oskavad leida lõbu, hoolimata partneri soost.

Ehk on see üheks põhjuseks, miks bonobode seas tuleb õige harva ette tülisid ja agressiivsust ning erinevalt näiteks gorilladest sallivad täiskasvanud isased bonobod noorloomi vägagi. Bonobod elavad suurtes, paarikümnepealistes rüh-mades. Ning seks võib olla viis, kuidas võistluse hävitavat toimet leevendada.

Teadlased kavatsevad nüüd hakata võtma pärilikkusaine analüüse, et teha kindlaks, kas emaste loomade seas välja kujunenud paarid on vahel näiteks ema ja tütar või veidi kaugemad sugulased.

Sel juhul on lesbiline käitumine ka järglase eest hoolitsemisel õigustatud – hoolimata sellest, kumb on ema, kanduvad edasi ka partneri geenid.

Piksest lahti

Tallinna loomaaia teadlane Tiit Maran kinnitab, et ei oska oma kogemustest tuua näiteid imetajate homoseksuaalse käitumise kohta. "See on paljuski tõlgendamise asi," ütleb Maran ning lisab, et ahvidel esineb taolist käitumist siiski kujul, mis ei jäta kahtlust, et samasoolistega suheldes saadakse ka sugulist rahuldust.

Tartu Ülikooli bioloog Kalevi Kull toob ühe võimaliku põhjusena teatava piksevarda maandamisefekti. "Evolutsiooni käigus muutub loomade suguline aktiivsus hooajalisest püsivamaks," ütleb ta. "Inimese puhul on see lõppenud katastroofiga, ent võib-olla on näiteks bonobod leidnud paljunemise tagasihoidmise võimaluse," lisab Kull, juhtides tähelepanu, et tema pole selle ala asjatundja.

Loomaaia direktor Mati Kaal on seda meelt, et loomadel homoseksualismi otsimine on kasulik teatud inimrühmale. See ilming ei oma katet looduses. "Lehmad kargavad ka karjamaal üksteise selga, kui pulli pole, kuid sama sugupoole nautimine pole levinud ega ole ma ka seda loomaaia loomade juures kohanud," ütleb Kaal.

Tiit Kändler