Ülikoolid kodanikuühiskonna teenistusse
Alma mater piirdub üksikute mittetulundussektori loengutega
Tartu Ülikooli professor Rein Ruutsoo näeb olulist muutust. "Mul on tunne, et praegu on toimumas suur pööre kolmanda sektori tähtsustamise suunas," ütleb ta, kui arutleb kodanikuühiskonna alase hariduse üle Eesti ülikoolides. See tunne annab professorile veendumuse, et olukord ses vallas on paranemas.
Paranemisruumi on kõ-vasti. Foorumi vaatlus näitas, et mittetulundussektori alane akadeemiline haridus Eestis piirdub nappide kursustega ning ülevaateloengutega teiste kursuste raames. "Olukord on kindlasti tasakaalust väljas, arvestades, milline on kolmanda sektori potentsiaal ühiskonnas," ütleb Tartu Ülikooli avaliku halduse ja sotsiaalpoliitika osakonna juhataja Tiina Randma.
Tõsi – toimub koolitus NGO praktikutele. Kuid sellistel kursustel pole aga ülikooliharidusele omast süsteemsust ega haaret.
Ühiskond ei pruugi lapsekingades mittetulundussektori rolli veel teadvustada, kuid kust mujalt kui rahvuslikku intelligentsi kasvatavatest ülikoolidest peaks see teadvustamine alguse saama, veenab Randma.
Üliõpilased näivad ühiskonnaelu muutust juba teadvustavat. Avaliku halduse valikkursusena viiendat aastat loetav "Mitteriiklikud organisatsioonid" kogub igal õppeaastal täisauditooriumi ning seda käivad kuulamas ka tudengid teistelt erialadelt. Ühest küljest on selle taga sotsiaalteaduskonna üliõpilaste loomulik huvi ühiskonnaprobleemide vastu, kuid Randma usub, et sellega on seotud ka praktilisemad kaalutlused.
Lapse kasvuraskused
Näiteks USA-s läheb kolmandasse sektorisse tööle üle poole avaliku halduse erialal magistrikraadi saanutest. Ka meie lõpetajad suunduvad ühe rohkem sinna tööle, esialgu peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide kohalikesse NGOdega tegelevatesse harudesse.
Samas – kui Ruutsoo luges eelmisel aastal kursust kodanikuühiskonna teooriatest, kogunes seda kuulama hulk tudengeid, ent pärast nõudliku programmiga tutvumist jäid edasi vähesed. Põhjusi, miks kolmanda sektori alane haridus siin esialgu vaid üksikuid võrseid ajab, on mitu. Esiteks on kodanikuühiskonna temaatika uurimisobjektina maailmaski veel uus, suuresti möödunud kümnendi laps. Näiteks teiste Kesk- ja Ida-Euroopa postkommunistlike riikidega võrreldes on Eesti hoopis esirinnas, tõdes ungarlane Miklos Kralik Kesk-Euroopa ülikoolist, kui uuris, milline on kolmanda sektori osa ülikoolide programmides.
Noore ala puhul on loomulik spetsialistide nappus. Vanematele õppejõududele on mugavam jätkata aastast aastasse õpetatu ettekandmist, selmet sundida end uue temaatikaga kurssi viima, osutab Voldemar Kolga Tallinna Pedagoogikaülikoolist. Lahenduseks on siin noored, kelle pealekasvamine – esialgu peamiselt välismaa ülikoolide kaudu – võtab aga mõne aja.
Kuidas? asemel esmalt miks?
Interdistsiplinaarne kolmas sektor esitab õpetajale mitmeid väljakutseid, et ta oleks suuteline rääkima enamast kui näiteks raha taotlemisest projektidele. Suurem osa erialakirjandusest pärineb USA-st ja Suurbritanniast, kus kolmandat sektorit põhjalikumalt uuritud, ent nende riikide traditsioon erineb mandri-Euroopa omast. Kasvõi finantseerimise poolest.
Erinevast kogemusest tuleneb ka erinev õppemeetod. Näiteks USA-s õigustab end keskendumine küsimusele kuidas? – kuidas juhtida NGO-d, kuidas koguda raha jne –, sest sealsed inimesed puutuvad heategevuse ja vabatahtliku tööga kokku maast madalast, ütleb Randma, kelle endagi teadmised said uue sisu USA-s magistratuuris õppides, kui ta käis kohalikest toanaabritega vabatahtlikult abis New Yorgi maratonil ja supiköökides. Ameerika kultuuri iseloomustab ütlemine, et pigem annetagu miljon inimest üks dollar kui et üks inimene miljon dollarit.
Seevastu teist tüüpi taustaga Eestis peab Randma võtmeküsimuseks hoopis – miks? "Miks on kolmas sektor vajalik, milline roll tal on..." loetleb ta – ja märgib, et see õpetus peaks algama juba üldkoolides.
See aga ei tähenda võõrandumist tegelikust elust. "Kõige hullem, kui kolmandat sektorit hakataks õpetama kui mingit eraldiseisvat imeasja," ütleb Randma.
Ülikoolidel on hea võimalus kodanikeühenduste teenistusse rakenduda. "Praegu on nad sama hästi kui unustatud," tõdeb Humanitaarinstituudi rektor Mikko Lagerspetz – ja ülikoolid on hädas vähese ühiskondliku vastukajaga oma teadustööle.
Kolmanda sektori instituut
Esimese suurema sammuna käivitub pedagoogikaülikoolis järgmisest õppeaastast ülekooliline lisaeriala ning ettevalmistamisel on mittetulundussektori uurimis- ja arenduskeskus. Keskus koondaks praegu koolis eri õppetoolidesse jaotunud potentsiaali, millest tegelikult enam ülikooli seeski ülevaadet pole, ja hakkaks koordineerima teadustööd.
Idee üks autor Voldemar Kolga näeb, et seejärel käivitub uuel tasemel siinse kolmanda sektori uurimine. Praegu ei teata sedagi, mis NGO-des toimub, kuidas nad elavad, kui palju neis raha ja tööjõudu liigub ja mil viisil nad ühiskonda mõjutavad, märgib Kolga.
Lisaks üliõpilastele saavad keskuse õppetööst osa ka NGO praktikud. Üliõpilased puutuvad nii kokku kolmanda sektori argiprobleemidega, NGO-d saavad tõsisema õppeasutuse kui juhuslikud kursused. Ülikool õpib tundma ühiskonda ja saab seeläbi talle rohkem pakkuda.
Uus algatus Eestis: KAP
Tugevdamaks ülikoolide intellektuaalse kapitali kasutamist kodanikuühiskonna arendamiseks, käivitab Avatud Eesti Fondi rahastatav Eesti Vabatahtlike Keskus kodanikuühiskonna arendamise programmi (KAP).
KAP-i idee on lihtne: Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja Sisekaitse Akadeemias loetava viie aine tudengid hakkavad lisaks auditooriumis konspekteerimisele käima kord nädalas praktikal avaliku ja mittetulundussektori organisatsioonides.
Praktikal saab tudeng üles-andeid nii organisatsioonilt kui ka ülikoolilt. Aasta lõpul tehakse mõlemapoolsed kokkuvõtted: organisatsioon hindab tudengit ja tudeng organisatsiooni.
Tudengile tähendab KAP eelkõige võimalust teoreetiliselt õpitavat tegelikus elus katsetada. "Räägitakse, et ülikooliharidus ei vasta tänapäeva tööturu vajadustele," ütleb vabatahtlike keskuse koordinaator Merle Helbe. "Liiga palju on faktiteadmisi, aga teadmiste kasutamisoskus on väike."
Nii praktikandi kui juhendaja poolne kasu seisneb sidemete ja tutvuste loomises. "NGO-d saavad endale vabatahtlikult tööle haritud noori inimesi oma nägemuste ja ideedega," räägib Helbe. "Inimesi, kes muidu võibolla kunagi sinna ei läheks."
Praegu tehakse mitmes ülikoolis paljudel erialadel kohustuslikku praktikat väga harva NGO-des, sest need pole end veel piisavalt tõestanud, märgib Helbe.
KAP-iga on praegu liitunud ligi paarkümmend Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste liidu liiget, kuid nende arv on kasvamas, nagu kasvab loodetavasti ka programmi haaratud ülikoolide hulk. Näiteks teeb Helbele heameelt, et KAP-i vastu ilmutas huvi Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond. "NGO-des on suur puudus majandusharidusega inimestest," teab ta.
Enamasti tegelevad programmiga liitunud NGO-d sotsiaaltöö, hariduse ja kultuuriga. Tudengitele pakutavad ametid ulatuvad tõlgist loengute ja presentatsioonide organiseerijani.